Nädala kaja: usk. Palve. Rännak

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Usun mõnikord kõiki asju, teinekord ... mitte midagi. Kui on päev, mil kuulun religioonileigete eestlaste sekka, meenuvad mulle ateistliku, tugeva loomuga vanaema sõnad. “Uskuma peab, kasvõi luuavart.” Pole musta valgeta, kristalli helgita.

Maine maailm on jõudnud hingamispäeva lävele, kui sõidan Viru-Nigulasse. Palverännakule. Tööle. ­Tean, et eurobaromeetri rohkem kui kümne aasta taguse uuringu järgi oleme oma 16 protsendiga Euroopa kõige vähema jumalasse uskujate hulgaga rahvas. Üle poole meist ei rääkivat kunagi oma perega religioonist. Isegi president Kersti Kaljulaid on öelnud, et austab inimeste usuvabadust, aga jõulud ja kirik ei käi kokku.

Nagu jõulupühad, mõtlen, kui astun jumalakotta. Väike Viru-Nigula kirik on puupüsti inimesi täis.

Siin on üks väike poiss, kes vaatab oma rosinasilmadega minu omadesse ja suigub ema süles unne. Nagu Raffaeli maal. Jah, enamik siinsest rahvast pole heledate juuste ega siniste silmadega. Aga ometi oleme sel laupäeval üks.

Täpselt kuu aja pärast külastab Maarjamaad Rooma paavst Franciscus. Roomakatoliku kiriku 266. paavst, Peetruse aujärjekandja, sillaehitaja, kes soovib paljukannatanud riigile ja rahvale rahu. Lootust. Palverändurid Viru-Nigulas paluvad, et tema tulek läheks korda.

Missa, kus kallistatakse ja tervitatakse, on helgusest kantud. Olen avatud. Palvetan hardalt kogu hingest koos katoliiklastega, keda Eestis vaid 5700, kivisel külmal kirikupõrandal palju kordi. Pooltund, mis kulgeb täielikus vaikuses, toob sügava meditatsiooni. Teadmiseks, tunnetamiseks lähen asjade sisse. Ränd on ränd, palve palve – tähtis pole teekonna pikkus, vaid siht, mõistan kahekilomeetrisel palverännakul 13. sajandist pärit kabeli juurde, millest alles vaid otsaviil.

Täielik rahu, mis õhkub Pirita kloostri ema Vimalast, paneb paluma intervjuud. Ma lihtsalt soovin olla tema juures. Selle minust viis aastat vanema India naise elu on palve. Vaatame teineteisele silma, naerame, uudishimutseme – mina uurin tema, tema minu elu kohta. Temas on sügavat tarkust, teadmist, et rahu keskpunkt on alati meis endis.

Mõtlen kaua, milline oleks elu, kui selles polekski enam sporti, eneseteostust ega egoistlikkust. Kas oleks millelgi mõtet, kui saabub päev, mil enam ei taju kõigekõrgema olemasolu?

Tean: mida vanemaks saan, seda enam loen enne magamajäämist meieisapalvet. Nagu mu vanaema.