Kolumn: juhiluba sahtlisse

Signe Kadastik. Foto: Erakogu

Winny Puhhil on on üks tore laul “Vanamutt” – kes ei ole kuulnud, kuulake. Sõnad on küll naabrimuti kohta, aga see laul meenutab mulle aeg-ajalt mind ennast teatud olukordades, eriti liikluses. Naabrinaistega on minul igati vedanud ja neid see pala ei puuduta. Küll puudutab see aga mõnda teist.

Nii mõnigi soliidsemas eas proua-härra võiks mõelda, kas ei oleks aeg autojuhiluba sahtlisse jätta. 30–40 aastat tagasi oli loa soetamine praegusest lihtsam. Aga aeg on läinud, liiklus on meeletu, autosid on väga palju, inimesi veel rohkem. Ohtlik on. Muidugi on palju ka noori ohtlikke liiklejaid ja jämedalt öeldes lausa debiilikuid.

Paljudele seostub juhiloa olemasolu peale liiklemise eneseväärikusega. Igati mõistetav, aga eneseväärikusest olulisem on teiste ohutus, just teiste, sest reeglina saavad kannatada just nemad, mitte juht ise. Käib pidev arutelu, mida on võimalik riigil ja politseil teha liikluse ohutumaks muutmiseks. Aga kuhu jääb liikleja enda vastutus? Kogu vastutust ei saa teiste kaela veeretada?