“Noorust” läbistab “Kuutorge”

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Inna Grünfeldt

Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis Noorus Tartus näituse “Kuutorge” avanud virulased Teet Suur (pildil paremal) ja Riho Hütt kutsuvad vaataja mõtte mängima, vastandades klaasi haprust ja okastraadi teravust.


“Kuutorge” sai näituse pealkirjaks, sest selles kajastuvad mõlema kunstniku tööde olemuslikud jooned. “Klaas imeb postamendi seest valguse endasse ja peegeldab seda nagu Kuu. Okastraadist sai võetud tema põhiomadus - torkamine,” ütles Riho Hütt.
“Näeme, et Kuu helendab, aga tema pinnas on ju must ja tolmune, ta särab tänu Päikesele. Et näitus on pimedal ajal, annab teostele sära peegeldunud valgus. Nagu on olemas päikesepiste, on meil nüüd kuutorge,” täiendas Teet Suur.


Riho Hüti sõnul on Nooruse galerii väga hea ruum, kus kunstnik saab maksimumi välja panna. “Kuutorget” kujundades oli kunstnike eesmärk rõhutada ruumi graafilisust, sest töödki on mustvalged ja hõbedased. “Nagu jooned klaasil on graafika või graveering, on ka skulptuurid graafiline joonis. Näed küll skulptuuri vormi, aga struktuur on graafiline. Kui seinale tuleb vari, siis joonistab see omakorda pildi, projektsiooni. Siin on joontega aetud seda asja, see on kolmemõõtmeline graafika,” rääkis Riho Hütt.
Hüti sõnul on võimalik vaatajal okastraatpatju vaadates tunda end väiksena ning klaasikunsti poolel vaadata valguse loodud imet. “Igal teosel on muidugi oma mõte, aga efekt on samuti tähtis. Kujund polegi minu teostes alati ehk kõige olulisem, on tähtis, et tekiks mingi lavastus,” arvas klaasikunstnik.


Teet Suure kivist sülearvuti ees rippuv okastraadist mõtleja, inspireeritud Auguste Rodinist, annab vaatajale just nii palju mõtteruumi, kui ta suudab ise luua. Riho Hüti klaasteostest kujundeid otsides ei pea vaataja fantaasiat ohjes hoidma.


“Kuutorke” kolmas osa, kus Teet Suure installatsioonis kõnelevad puit ja värviline karvakangas, paikneb omaette nišis. “Puit ja aastaringid tekitasid esialgu materjalina kadunud aja tunde – puu kasvab, aastaringid tekivad, aga seest on tühi. Seal on materjalide vastandamine. Kui räägime sisemisest ilust, siis seda mõnikord ei olegi olemas. Sisemisel ilul on ka väline pool. See sisemine on siin kunstlik – roosa kiht on pehme katsuda ja ilusat värvi, aga sünteetiline,” arutles autor.


“Vorm on lõpuks ikkagi abstraktne. Kuigi silinder on tuntud vorm, siis lõigete ja materjaliga püüdsin anda veidi sürri. Igaüks näeb seda erinevalt – kes ütleb, et on nagu altar, kes leiab, et on unekaru koobas. Kui kunstnik liiga palju ette kirjutaks, siis ei olekski vaatajal justkui midagi arvata. Eks igaüks teeb enda järgi neid asju ja vahel on üllatav, mida vaataja seal nägi,” sõnas tõlgenduste erilaadsusega rahul olev Suur.
Kahe mehe näitus jätabki teadlikult vaataja kunstiga silmitsi, üritamata tema pilku ja mõtet suunata. “Ühtpidi ei olegi midagi seletada. Töödel pole seepärast nimesidki. Muidu inimene küsib, mida see või teine teos peab sümboliseerima. Inimesed tahavad kangesti seletust, või ei taha ise mõelda, tahavad, et keegi peaks nende eest otsustama. Nad võiksid lihtsalt selle töö lainele minna ja olla avatumad. Muidugi võib juhtuda sedagi, et inimene pole vastuvõtlik,” arvas Teet Suur.


Kunstnike meelest pole nende teostes midagi pelgamisväär­selt keerulist või otsitult kontseptuaalset. “Järjest rohkem on mindud kontseptuaalse kunsti suunas ja nõnda on kunst võõrandunud inimesest, tehakse ainult asjatundjatele. Aga kõik on inimesed, ei tohi neid ära hirmutada. Siia näitusele tuleb lihtsalt tulla ja see asi vastu võtta,” soovitas Teet Suur.
“Siin on valgust ja vormi ja värvi, sõnumit ka,” kinnitas Riho Hütt. Näituse kõlaruumi täidab muusika, mille komponeeris “Kuutorke” jaoks Henri Hütt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles