Me peame rääkima Aarnest poliitikas
Samal teemal: Aarne Mäe "Räägime minust poliitikas" 25. augusti Virumaa Teatajas

Indrek Saar.

FOTO: Erakogu

Aarne Mäe haaras kinni president Kersti Kaljulaidi mõttesabast ja küsis, kas ka tema võiks kaasa lüüa poliitikas. Muidugi, hea kamraad Aarne, sa oled väga oodatud, sest tundes sind varasemast ajast ja lugedes su artikleid, ei jää kahtlust: sa hoolid Lääne-Virumaa ja Eesti tulevikust.

Tellijale

Olen presidendiga väga nõus: kui liiga vähe inimesi tahab teha poliitikat, on meie riik ohus. Selle mõtte ajel otsustasin kunagi ka ise võtta tõsiselt ette riigikokku kandideerimise. Aasta oli 2006 ja käis presidendivalimiste kampaania. Paljud loomeinimesed avaldasid toetust THI-le, mis omakorda ei sobinud sugugi tolleaegse rahvaliidu (nüüd EKRE) esimehele Villu Reiljanile ja ta teatas, et kunstiinimesed võiksid jääda oma liistude juurde. Olin sinnamaani arvanud, et minu tee maailma parandamiseks käib teatri kaudu ja “professionaalse” poliitikaga tegelegu teised. Sel hetkel pidin endalt aga küsima, kas ma olen valmis aktsepteerima ühiskonda, kus justkui oleks osa ühiskonnaliikmete arvamus vähem oluline kui väheste valitute. Kus justkui oleks “professionaalsetele” poliitikutele lubatud rohkem kui teistele ja ülejäänud pidagu lõuad. Ja kuna ma sellega ei leppinud, ja ei lepi siiani, pidasin enda kodanikukohuseks poliitikas kaasa lüüa. Ka sellest rääkis minu arvates president Kersti Kaljulaid.

See ongi demokraatia. Vabade inimeste võimalus vabalt arutada oluliste teemade üle, pakkuda välja enda nägemus ning saada selle elluviimiseks toetus valimistel. Ning erakonnad on (vähemalt ideaalis peaksid olema) kohad, kus sarnase maailmavaatega inimesed on selle nimel ühinenud.

Tagasi üles