Aarne Mäe haaras kinni president Kersti Kaljulaidi mõttesabast ja küsis, kas ka tema võiks kaasa lüüa poliitikas. Muidugi, hea kamraad Aarne, sa oled väga oodatud, sest tundes sind varasemast ajast ja lugedes su artikleid, ei jää kahtlust: sa hoolid Lääne-Virumaa ja Eesti tulevikust.
Me peame rääkima Aarnest poliitikas
Olen presidendiga väga nõus: kui liiga vähe inimesi tahab teha poliitikat, on meie riik ohus. Selle mõtte ajel otsustasin kunagi ka ise võtta tõsiselt ette riigikokku kandideerimise. Aasta oli 2006 ja käis presidendivalimiste kampaania. Paljud loomeinimesed avaldasid toetust THI-le, mis omakorda ei sobinud sugugi tolleaegse rahvaliidu (nüüd EKRE) esimehele Villu Reiljanile ja ta teatas, et kunstiinimesed võiksid jääda oma liistude juurde. Olin sinnamaani arvanud, et minu tee maailma parandamiseks käib teatri kaudu ja “professionaalse” poliitikaga tegelegu teised. Sel hetkel pidin endalt aga küsima, kas ma olen valmis aktsepteerima ühiskonda, kus justkui oleks osa ühiskonnaliikmete arvamus vähem oluline kui väheste valitute. Kus justkui oleks “professionaalsetele” poliitikutele lubatud rohkem kui teistele ja ülejäänud pidagu lõuad. Ja kuna ma sellega ei leppinud, ja ei lepi siiani, pidasin enda kodanikukohuseks poliitikas kaasa lüüa. Ka sellest rääkis minu arvates president Kersti Kaljulaid.