Repliik: siilide ja ööbikute suvi

Inna Grünfeldt Foto: Meelis Meilbaum

Soe oli, väga soe. Viimaks läks isegi merevesi mõnusaks. Lainetes hulpimine lihtsalt peab ühte suvesse kuuluma. Kuumus andis hea ettekäände tuua raamatukogust sületäis teoseid ja neelata neid mõnuga mitu päeva.

Põõsa alla oli vaja panna veenõu aias sehkendavatele siilidele. Joomas neid küll ei tabanud, aga ehk oli mõnele mutukalegi abiks. Liblikad korraldasid arbuusikoorte juures tõelise peo – nektari nautijaid lendas kokku lähedalt ja kaugelt. Linnupojad õunapuuõõnes kosusid siutsudes suureks ja ühel päeval olid läinud. Nagu oma lapski. Ülikooli. Öös oli asju. Neerutis uitas salapärane pargivaht, lõikuspeol tantsiti unustuseni ning Kremli ööbikulaulus peitus sügav sõnum. Eesti esimene üldluulepidu kujunes pisarateni võimsaks lennuks mesipuu poole. Poeesias kõneles meie rahvuse hing, pisut depressiivne, hapralt jõuline, karune ja tundlik.

Ühel imelisel suveööl pöörasime pilgud kuu poole. Varjutuse kuma jäi meeltesse püsima.