Nagu kogu Eestis, nii liikusid ka paljudes Lääne-Virumaa paikades üleeile ringi mardisandid, kes tantsisid, laulsid, soovisid vilja- ja karjaõnne.
Mardid laulsid, mängisid pilli ja soovisid karjaõnne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Akordioniga mardiisa oli välimuse järgi pärit Alpidest, pereema aga punapõskne eesti naine. Nende kaks last olid mõlemalt vanemalt midagi pärinud. Kaasas oli neil ka sulane Fjodor,” kirjeldas Salla külamees Hando Kuntro külas käinud mardiperet.
Kuntro sõnul oli kava väga läbimõeldud, kuni selleni välja, et külalistel olid kaasas vitsad, millega puudutades õnne sooviti, temal endal oli näiteks vaja kassiõnne. Mardisantideks olid Emumäe arenduskeskuse naised ning ka kaks last. Hando Kuntro ütles, et igal aastal on mardilaupäeval ikka külalisi käinud, kuid tavaliselt on martideks olnud kohalikud lapsed.
Ka teised Salla inimesed olid vahvatest santidest vaimustatud. “Viimased mardid olid eriti südamelähedased, sest tuletasid meelde seitsmekümnendaid, kui sai ise küla peal käidud pilli ja lauluga. Imetore, kui see traditsioon mitte ainult koolilaste hulgas, vaid ka natuke vanemate inimeste seas uuesti au sisse tõuseb,” vahendas üks mitut satsi mardisante võõrustanud kohalik naine.
Muuga raamatukogu juhataja Maarika Lausvee sõnul liikus Muugas marte päris omajagu. “Ma arvan, et maal on see komme paremini säilinud kui linnas, üks seltskond külastas isegi raamatukogu, õnneks oli mul mingi kommivaru olemas,” rääkis Lausvee. Ta laseb mardid alati sisse ning õnneks on lapsed ka viimasel ajal asjalikud: ei tammu lihtsalt jalalt jalale, vaid on ikka enne midagi ette valmistanud.
Mardipäeva tähistati ka paljudes koolides, lasteaedades, näiteks Tapa lasteaias Pisipõnn käisid vanema rühma mudilased, kostüümid seljas ning kava selgeks õpitud, martidena nooremate rühmades.