Peterburi tee ääres

Raudtee.

FOTO: TV3

Rakvere linn on mujal ilmas tundmatu, ega Eestilgi suurt kiidelda ei ole, kui me endast just liiga heal arvamusel pole, mida viimasel ajal juhtub sageli. Ja ikka seal Toompeal. Sestap pani Jaan Krossi soomendaja Juhani Salokannel “Rakvere romaani” tõlkepealkirjaks “Peterburi maantee ääres”, et see mujal peale läheks. Ja läks nagu Krossi asjad ikka. Rakvere teater lavastas mäletatavasti loo “Rakvere romansi” hellitava nime all. Ja ka kodus läks see nagu soe sai.


Raudteed panid uusaja elusooned paika juba 19. sajandi teisel poolel. Need rauast sooned, veel ohtlikud ja samas nii ahvatlevad, katsid peagi kogu Euroopa. Kuulsat Idaekspressi teame papi Poirot´ kaudu. Ja Ameerika raudtee lood – eks need ole Metsiku Lääne filmides. Vana ei tohi uuele jalgu jääda, saab veel kuuli keresse.
Rakverel, kui tõele au anda, vedas selle Peterburi-Reveli raudteega nagu tõrva (1870) ja kui Vene Kati (Katariina II) poleks andnud meile kreisilinna tiitlit (1783), oleksime ehk endiselt mõisa all edasi virelenud ja Tiesenhauseneid maapõhja vandunud. Aga väike suletõmme võib tingida teise ja suurema. Hiljem sõitsid Vene tsaaridki meeleldi raudteel, mõistagi täies mugavuses ja hiilguses.
Juhani Ahol on kena laast (eesti k juba 1906), kus eite-taati näevad esimest korda suitsu ning sädemeid purskavat raudruuna ja nad on sest üdini vapustatud. Ka kristlus võis sedasi peale tulla paganliku Panu ajal, lüües kiilu puusse ja maausku hinge. Mida eit ja taat omavahel ei jaganud, kindlasti tõstis vapustus taadi närtsinud ihasid. Ja eks pannud see eidelegi eluvaimu sisse.


Nüüdseks on meil seal Peterburi maantee ja igava raudtee ääres siginenud närtsimus hinge, sest hing ihkab uut. Ehkki hoiame ammu taskus NATO ja Euroopa Liidu mandaati, lisaks euroraha, on silguniisaks kuivanud Peterburi raudtee ääres kuidagi sant tunne, kui Venemaa keerab kraane ja peab sealpool pihku pikka naeru. Nord Streami naftajuhe kulgeb küll me nina alt mööda, aga seda Soome lahe põhjas ei näe ja see polevatki õigupoolest meite asi! Endiselt puudub otsetee Euroopa südamesse kiirrongide näol, istu aina ringi ja kasuta kalleid ja ohtlikke õhuliine. Sinna ei läheks ka Aho eite-taati, parem jääda oma Puniku juurde.
Ajaloolased pole unustanud, ei unustanud ka Lennart Meri, et nii muinasaegadel kui Hansa päevil oli maailm meile avatud, mitte lukus. Lukus oli vaid hiis, sinna sisenedes pidi koputama. Kaali meteoriit oli esimene kiirliin, mis viis meist teate väga kaugele. Tulid ka esimesed “turistid” seda asja uurima. Vanad kaubateed hakkasid peagi ristuma meie kükkekohal. Ja rasketel aegadel maetud rahapajad on nüüd kui väikesed Segasumma suvilad, kus leidub araabia ja muid münte. Vahel näib see isegi uskumatuna. Aga see peaks ju meid tiivustama.
Sulgegem korraks silmad ja kujutlegem Rail Balticu reisirongi sööstmas läbi öö kuni 240 kilomeetrit tunnis. Mil see Berliini jõudev raudruun õige hoo sisse saab (Kose-Mäo neljarajaline maanteelõik on kukepea), sõltub juba riikidest, poliitikast, rahast ja sest, et keegi ei plaani meelega džunglit ette kasvatada. Euroopa rööpaseadja Siim Kallas on igatahes lülitanud semafori rohelise tule. Moskvasse! Moskvasse! Euroopasse! Euroopasse! – eks need jõujooned ole maitse küsimus.


Mäletame hästi, kui rongid seisid Euroopa suunal hulk tunde piiril, sa ei tohtinud perroonile jalgagi maha panna riigis, millest läbi sõitsid. Võtsid vaid silma võrkkestal kaasa muljed, sest veel vähem tohtis pildistada või filmida. Kui grupijuht sest kuulis, sai kreepsu. Küllap kandis ka kuhugi ette. Vargsi ja nõksatuste saatel vahetati öötuledes vagunite rattapaare ja me unustasime ära, et meetri etalon asub Pariisis. Causescu verekoerad nuuskisid vaguni all, hiljuti tuletas nobelist Herta Müller seda “Hingamise kiigega” meelde. Ja rumeenlannad kõplasid looklevais viirgudes põldudel.
Sageli oleme nagu Tammsaare vanapaar, kes käis kogu elu reisibüroos reklaame lugemas, ja ikka oli see nende jaoks hirmkallis. Jääb noorest peast reisimata, võib jääda kogu eluks. Seepärast – Rail Balticuga Euroopasse! Euroopasse! Kiire vereringe võib anda elule uue hoo. Küllap avastame end äkki ühe Euroopa põhilise tuiksoone äärest. Ehk on siis aeg rahapada peita, pankadele ei või ju kunagi kindel olla. Midagi sellist ütles juba Mark Twain. Ja sa leiad olematu pensioni igal viiendal kuupäeval kuldrahades oma aiast, suure kivi alt.

Tagasi üles