“Laupäeval isaga teha võib kõike, limpsida limpsi kui paistmas päike, lohega lennata kaugele maale, voolida valmis vibu ja nooled,” kinnitab laulusalm mitme aastakümne tagant.
Isa kallistus aitab lapsel turvaliselt kasvada
13. november 2011, 08:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva isadel on paraku tihti kiire ja paljud neist ei oskagi vibu ega nooli voolida. Hea, kui isa üldse on “pildil”, hoidmas põnnil käest lasteaia isadepäevapeol, kontrollimas koolitükke ja jagamas teismelisele elutarkust.
Hellus annab turvatunnet
Mõni isa väidab, et väikeste lastega ajaveetmine kuulub rohkem emade tegevusvaldkonda, ja ootab aega, kui põnnidega koos saaks mutreid keerata, kalale minna ja meestejuttu ajada.
“Kalal oleme proovinud juba käia, aga poiss ei saanud veel asja mõttest aru,” ütleb Risto Tamm oma kolmeaastase poja Saamueli kohta. See-eest tehakse koos süüa, vaadatakse raamatuid ja multikaid, võetakse ette pikki rattasõite, käiakse ujumas ja saunas, jalutamas, mänguväljakul ja pühapäeviti kirikus.
Kui Risto teeb muusikat, on poiss kohe platsis, haarab oma väikese pilli ja lööb innukalt bändis kaasa.
Vahel tuleb mehel laps tööle kaasa võtta. Saamuel saab õpetajast isa tunnis päris kenasti hakkama, tegeleb värviraamatutega, jalutab klassis ringi ja piilub õpilaste arvutitesse.
“Sellega on mõnikord probleeme: poiss läheb arvutitest kangesti elevile ja õpilastel kohe väikse lapse peale nunnumeeter põhjas,” selgitab Risto. “Aga me saame hakkama, seda ei juhtu väga tihti.”
Risto abikaasa Hanna-Barbara läks tööle, kui poeg oli poolteiseaastane. Kuna mehe töögraafik võimaldab nädala sees mõne vaba päeva, veedavad Risto ja Saamuel tihti koos pikki päevi.
“Eks minagi vahel väsi, eriti kui endal mingeid muid asju vaja teha, aga ma ei tunne lapsehoidmisel survet, mulle meeldib väga Saamueliga olla,” ei tee Risto poja eest hoolitsemisest probleemi.
Mees leiab, et varem arvati lastekasvatamine põhiliselt naiste pärusmaaks, nüüd on suhtumine hakanud muutuma ja paljud isad veedavad heameelega lastega aega.
“Isa lähedus on väga tähtis,” usub Risto, lisades, et suur osa tema lapsepõlvest möödus oma meremehest isa oodates, vahel oli isa pool aastat järjest sõidus. “Klassijuhatajana olen tähele pannud, et see mõjutab laste elu üsna tugevalt, kui isa perest puudu on.”
Risto meelest hõlmab isa roll nii lapse õpetamist, turvatunde pakkumist, piiride seadmist kui inimliku läheduse pakkumist.
“Eesti meestel pole olnud kombeks oma lapsi eriti kallistada, aga minu põlvkonnas ja tutvusringkonnas pole see enam probleem,” ütleb ta Saamueli sülle võttes. “Hellus käib kindlasti isaksolemise juurde, see annab lapsele turvatunnet maailmas hakkama saada.”
Isa eeskuju
Egon Tuulik arvab, et poeg Oskar on temalt saanud sada korda rohkem kallistusi ja musisid kui tema oma isalt. “Tollel ajal oligi nii, et kallistamist justkui häbeneti natuke,” meenutab mees. “Väike laps aga vajab hellust ja kui sellest jääb puudu, ei oska ta täiskasvanuna seda teistelegi pakkuda.”
Egon kiidab enda isa eeskätt elutarkuse ja -kogemuse jagajana, sama püüab temagi isana teha. Mees peab last kasvatades kõige tähtsamaks isikliku eeskuju andmist ja suunamist, kuhupoole elus sammud seada.
Oskar ütleb, et tema meelest jagub isal aega täitsa parasjagu, et ühiselt midagi põnevat ette võtta. “Kui me Tõstamaale läheme, käime hobuseid vaatamas, püüame kala, Kastna rannas on hüppeplatvormi juures hästi puhas vesi,” teab Oskar ja räägib loo, kuidas nad kord viiekesi end külgkorviga mootorrattale mahutasid.
Koos perega suusatatakse, sõidetakse rattaga, uisutatakse ja rulluisutatakse, jääl annab Oskar isale juba silmad ette. Meelsasti käiakse looduses, vaadatakse kõike, mis ümberringi toimub.
Isa tunnistab, et tegelikult võiks perele rohkem aega pühendada. Puudujääki püüab ta korvata poega igale poole kaasa võttes, ükskõik, kas minnakse tööasju ajama, prügimäele või ehituspoodi. “Ise liikusin samamoodi oma isaga koos, minu arust oli see põnev ja tuleb edaspidi kasuks,” meenutab Egon. “Laps harjub suurte eluga kiiremini ära ja mõttemaailm on avatum.”
Poeg on isalt pärinud huvi tehnika vastu. Isa tegeles lapsepõlves kardispordiga, poeg avas sel suvel sõbraga oma töökoja. Esimese tööriistakomplekti sai Oskar juba paari-kolmeaastasena ja nurka vedelema kruvikeerajad ei jäänud.
“Nimi oli tõukerula töökoda,” tähendab insener Oskar teadja moega. “Ehitasime seal tõukerattaid ja rulasid ümber, näiteks tegime kolme rattaga tõuksi.”
Isa ja poeg arutlevad tihti koos maailma asjade üle. Egon mäletab teemaarendust autot liikuma panevate jõudude üle. “Mootori töötamise põhimõtte oskasin ära seletada, aga kui Oskar küsis, miks bensiin põleb, ei osanud issi enam vastata,” muheleb Egon. “Keemia polnud koolis mu tugev külg.”
Samamoodi teab Oskar, miks on vaja katust soojustada, mis on maja seina sees ja kuidas see on tehtud, kust tulevad ja kuhu välja jõuavad ventilatsioonitorud.
Mees leiab, et lapse küsimustele vastamiseks tuleb alati aega leida, see paneb aluse usaldusele ja aususele. Ükskõik kui kehvast olukorrast peab julgema rääkida.
Tuulikutel on tore perekoosolekute traditsioon: kui vaja midagi otsustada, istutakse laua ümber ja igaüks saab võimaluse rahulikult oma seisukohti seletada.
Näiteks toob Oskar koosoleku, kus arutati, kas võtta peresse teine kass või ei. Kõigi argumendid kuulati ära, aga kuna ema ja poeg olid kassi võtmise poolt, tuli isal enamuse arvamusega nõustuda.
Aeg oma lähedastele
Egon töötab ettevõtjana ja teab, et seda ametit peetakse tihti 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. “Siis on 35selt stress, infarkt ja elust ei jää enam midagi järele,” hoiatab ta kõiki rabelejaid.
Mees ütleb vahel teadlikult mõnest töisest ettevõtmisest ära, et perele aega leida. Ta toob heaks eeskujuks Soome mõnusat elurütmi, kus tööd tehakse küll kõvasti, kuid ei unustata puhkamistki. Reedel ei vastata töökõnedele juba poolest päevast ja nädalavahetus on perele mõeldud aeg.
“Kõik hakkab väärtuste hindamisest pihta, mis siis õieti olulisim on, kas töö või midagi muud?” arutleb Egon. “Lapsega oled koos ju ainult lühikest aega ja kui sul lõpuks aega on, pole temal sind võib-olla enam vaja.”