Nädala kaja: tegelikult on häid inimesi ka (1)

Eva Samolberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

Ilmas on palju koledaid asju. Avad interneti ja hakkad nätaki! nätaki! nätaki! saama vastu vahtimist infoga, mis terve mõistusega üldse ühte jalga ei astu. Tapjad, reeturid, vägistajad ja vägivallatsejad valitsevad meie inforuumi. Kõige selle valguses hakkab kohati tunduma, et ilusat ilmas enam ei olegi.

Aga nii ei tohiks tunduda, sest tegelikult on ilusat palju. Ma ei taha kaotada lootust noorte suhtes, kellest kampade probleemi valguses on maalitud üsna hirmus pilt. Näeme ju vaid asja üht poolt.

Vägivalda ei saa tolereerida hetkekski, aga kõik noored ei ole vägivaldsed ja kõikide noorte kogunemistega ei käi kaasas seaduserikkumine.

Noor otsib omasuguste seltsi ning see on okei. Noori inimesi eos sildistades, neid salaja põõsast pildistades või mööda minnes kurja pilguga põrnitsedes ei ole me täiskasvanutena sugugi paremad: ka see on vägivald, sest täiskasvanul on juba vaikimisi olemas võimupositsioon, millelt noore peale vaadata.

Inimene ei saa olla paha pelgalt oma vanuse pärast. Nagu ei saa inimene paha olla ka pelgalt oma rahvuse pärast. Seetõttu mõjus korraliku nätakana see, kui vene rahvusest Eesti kodanike riigireetmise uudise peale teatasid EKRE noorteliikumise Sinine Äratus liikmed, et kaitsevägi ja riigi jõustruktuurid peaksid suhtuma kriitiliselt riigisaladusega töötavate ohvitseride mitte-eesti päritolusse.

"Inimene ei saa olla paha pelgalt oma vanuse pärast. Nagu ei saa inimene paha olla ka pelgalt oma rahvuse pärast."

Kõlab kaunis rumalalt, olgem ausad. Tegemist on järjekordse püüuga lüüa ühe inimese teo tõttu häbimärk otsaette tervele rahvusele.

Viimatise info kohaselt on Eesti koduks 194 rahvusele. Kas hakkame neid kõiki automaatselt äraandjateks pidama?

Meenub seik rongisõidult marsruudil Milano–Como. Ühes peatuses sisenesid rongi kaks mustanahalist, meest ja naine. Kui kontrolör neilt piletit küsis, keeldusid nad seda ostmast ja keeldusid ka rongist väljumast. Emotsioonid kerisid lakke. Mustanahaline naine süüdistas vaest kontrolöri kiusamises nahavärvi tõttu. Kui mehed rongist viimaks väljusid, siis naine lärmas edasi. Samal ajal istus rongis Milanost sõitu alustanud tumedanahaline mees, pileti ja portfelliga. Ma muudkui vaatasin, kuidas ta kogu konflikti vältel püüdis end üha väiksemaks teha ning oleks viimaks hea meelega rongiistmesse kadunud. Häbi oli temal ka.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles