Kiri: siin on ilus elada

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

On kaunis suveõhtu. Istun oma koduaias ja ootan ööjooksu algust. Olen kodumaja akendel küünlad süüdanud, et jooksjatel oleks valgem tulla. Hinges ei ole veel settinud emotsioonid Rakvere vallimäel toimunud imelisest luulepeost. Kuulen Vikerraadiost, kuidas 90-aastane mees edastab sünnipäevaõnnitluse oma noorpõlvesõbrale: “Ära noorust taga leina, tühi pits löö vastu seina!” Mulle meeldib, kui asjadel on väike krutski sees. Küllap sellepärast oli ka luulepeol minu üheks uueks lemmikuks Aapo Ilvese luuletus. Väga lahe. Suur tänu ja respekt korraldajale Üllar Saaremäele ja tema meeskonnale.

Minu mõtted rändavad noorusaega. Milline oleks olnud ööjooks 60 aastat tagasi? Kui üks meie vaenlane teatas, et kui nad üle piiri tulevad, siis kahe päevaga on Tallinnas. Meie kaitseväe juhataja vastas, et mees ei tea, mida räägib, sest õnneks ei ole kõik meie teed veel selles seisus, et seda võimaldaksid.

Minu kodutänav Rägavere tee oli viiekümnendatel sellises seisus, et seal kiiresti joosta oli paras kunsttükk. Aga ega sellepärast jooksud jooksmata jäänud. Kuna tänavavalgustust polnud ja tosse jalga panna ka mitte, kujutan ette, kuidas oleksin koos sõpradega jooksnud paljajalu, suur tolmupilv järel. Aga ega tunne sellepärast kehvem olnuks.