Normide täitmine kehalises kasvatuses on möödanik

Merly Raudla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehalise kasvatuse tunnis annab motiveeritusest märku tegutsemisrõõm.  Pilt on illustratiivne.
Kehalise kasvatuse tunnis annab motiveeritusest märku tegutsemisrõõm. Pilt on illustratiivne. Foto: Meelis Meilbaum

Kui õpilane Juku hüppas vanadel hallidel aegadel viiendas klassis kaugust viis meetrit, ajas kehalise kasvatuse õpetaja kulunud kaantega märkmikus näpuga rida ja vaatas, mis hinde tulemus annab. Nüüd võistlevad õpilased normivabalt ja iseendaga.

Kes ei mäletaks oma kooliajast Cooperi testi, kus tuli hea hinde nimel 12 minuti jooksul udjada, nii et veremaitse suus. Kui jaksu ei olnud ja maksimumpingutusest hoolimata teatud meetreid läbida ei jõudnud, jäi hinne viis tulemata.

Praegusel ajal on kehaliste võimete mõõtmine küll õppeprotsessi osa, kuid tulemused on mõeldud selleks, et õpilasel ja õpetajal oleks võimalus saada ja anda tagasidet kehalise võimekuse kohta. Hinnet selle põhjal ei panda. Õpetaja hindab õpilase isiklikku arengut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles