Vaade: koolilaps kakapotil

Eva Samolberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

Seda juttu, et internetti ei maksa riputada oma kodust aadressi ega puhkusepilte, sest siis teavad varganäod, et teid ei ole kodus, on ilmselt kuulnud juba kõik. Nagu ka seda, et võõrastele ei tasu enda kohta liiga palju infot avaldada, et pangakaardi PIN-koodiga lipikut ei maksa rahakoti vahel hoida ja oma lastest igasuguseid fotosid piiramatul hulgal üles laadida.

Ometi seda kõike tehakse. Toon näite: kunagine klassiõde sotsiaalmeedias, tore ja tark inimene, aga ühel hetkel hakkas minuni jõudma liiga palju pilte tema uuest lapsest selleks mitte kõige sobivamas kontekstis: potil, paljalt rannas ja nii edasi. Okei. Laps on iga vanema uhkus ja ikka tahaks eputada. Olen isegi mõnikord mõelnud, et kas see info, mida ma endast või oma perest kuskil avaldan, ei või mulle mingil moel kätte tasuda. Kuigi piltidel on ka laps alati kujutatud riides, kammitud ja pestud. Nii nagu tahaksin endast üles laetud avalikul pildil olla.

"Kui varem koolid kahtlesid, siis nüüd ollakse nii palju õppinud, et seda pattu, et mõne lapse nimi tema vanemate loata kuskil avaldatakse, ei tehta."

Virumaa Teatajas olen mitu aastat tegelenud maakonnas kooliteed alustanud laste nimekirjaga. Tänavune on erand, sest nimekiri ei ilmu. Ohumärke võis tähele panna juba aasta tagasi ja kevadel, kui avaldamisjärg oli koolilõpetajate nimekirja käes – aga siis nimekiri ilmus. Kui varem koolid kahtlesid, siis nüüd ollakse nii palju õppinud, et seda pattu, et mõne lapse nimi tema vanemate loata kuskil avaldatakse, ei tehta. Tagajärjed võivad olla mõeldamatud ja nendega tegelemiseks pole aega ega ressurssi kellelgi.

Nii et ühelt poolt on elu justkui jube avalik: sotsiaalmeedias näeme, mida üks lõunaks sõi või mida teeb kellegi teise koer, samas kui lapse nimi ilmub vanema teadmata ühe auväärt haridusasutuse õpilaste nimekirjas, oleme marus. Narr lugu, mille oleme ise tekitanud ja mida muuta saame ka vaid ise. Ühelt poolt mängib siin rolli teadmatus – kumb teeb lapsele rohkem kahju, kas nimi kooli hingekirjas või foto potilkäigust, mis talle teismeeas ehk suurt rõõmu ei tee?

Muidugi jääb alati ruumi ka neile, kelle puhul salajas püsimine on tähtsamast tähtsam. Aga need on erandid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles