/nginx/o/2018/09/28/11454006t1h3494.jpg)
Paavst Franciscuse visiidist, mis täitis ja toitis meie mõtteid, on möödas mõni päev. Kas tema sõnum – armastus, kuuluvustunne, lõimumine, hoolivus – salvestus meisse või on kiire elutempo selle juba meelest pühkinud?
Kui sageli üldse mõtleme religiooni või uskumise üle? Nüüd mõtlesime.
Usuleigeks tembeldatud eestlased pole end enamasti küll ühegi konfessiooniga sidunud, iseasi, kui paljud võivad kindlalt öelda, et nad mitte midagi ei usu, pigem ei osata oma uskumist sõnastada.
Ehk polegi me endalt küsinud, kelle poole pöördume mõtteis, kui on väga raske, kui vajame enamat, kui suudab pakkuda inimlik tugi või sõbra sõna.
Nende 10 000 seas, kes pääsesid Tallinnas Vabaduse väljakule kuulama paavsti missat, oli katoliiklaste kõrval luterlasi, õigeusklikke, eri usulahkudesse kuuluvaid inimesi, metsa-, maa- ja kõiksuseusku kodanikke ning neidki, kes viibisid seal vaid uudishimust.
Kelleltki, kes soovis paavsti missale tulla, ei päritud, on ta religioosne inimene või mitte. Peaasi, et tuldi avatud südamega, siira sooviga kuulata ja kuulda, saada osa inimlikust ja jumalikust tarkusest, mõelda selle üle. Nii viidi ellu paavsti sõnum: tulge, mõelge, avage end headusele ja hoolimisele.
Sotsiaalmeedias ironiseeriti üksjagu, et oleme kuulsuseusku rahvas, kes tormab kohale mitte paavsti ja tema sõnumi, vaid edevuse pärast. Selleks, et teha selfi “MINA ja paavst!”.
Enesestmõistetavalt pole vähimatki halba, kui jäädvustatakse ülev hetk, mil paavst puudutab inimese kätt või naeratab talle. Küsimus on laienevas upsakas minakultuses ja enesekesksuses. Kui paavsti visiit ajendas mõtlema, et “mina” polegi maailma keskpunkt, on see juba tubli samm lihtsa igapäevase inimlikkuse poole.
Arutletud on sellegi üle, kuivõrd on sellistes suurtes visiitides loomulikkust, kui palju sõuelementi. Paavsti saabumise eel harjutati hoolega, kuidas kirikus istuda, astuda, esineda – on ju ilus, kui kõik sujub. Näitleja Rain Simmul ütles kultuurisaates “OP+” mõtlikult, et Jeesus ei teinud proovi, enne kui eesli seljas Jeruusalemma ratsutas ...
“Suur maailmateater”, olgu teatritüki või kujundina, toimib meis ja meie ümber. Millega aga ei saa proovi teha, on elu ise.
Usun, et suutsime paavsti külaskäigust ammutada armastust, tahet, julgust käia oma eluteed paremate ja avarama hingega inimestena.