Kolumn: tahan kõike! Ja kohe!

Kristel Kaljuvee. Foto: Sille Annuk

Ma olen vist see inimene, keda paljud on tembeldanud lumehelbekeseks ja kelle põlvkonda on poputatud enam kui ühtegi teist. Jätan praegu kõrvale selle solvun-iga-asja-peale-mentaliteedi, mida praeguse kümnendi noortele täiskasvanutele omistatakse, sest nii hapraks ma end ikka ei pea (ja vaevalt enamik seda päriselt ka on). Aga on asju, mille peale tahaks tõepoolest jalgu trampida.

Näiteks sooviks ma elada maal, päris maal metsa sees. Sellises kohas, kus ööpilkasuses ei paistaks ühegi naabermaja akna kollast kuma ja vaiksed pärastlõunad oleksidki nii vaiksed, et kõrvadel hakkaks valus.

Aga seda ma endale lubada ei saa, sest maal elamine on luksus: tormisel talvel ei saa isegi oma koduväravast kaugemale, kui pole kõrget autot, lumepuhurit, sahaga ATV-d või mõnda muud kallist sõidu- või töövahendit.