Üleriigilisel spordinädalal septembri lõpus korraldati omavalitsustes mitmesuguseid liikumist propageerivaid üritusi.
Repliik: aga sinu nublu?
Kes nägi rohkem vaeva, sel õnnestus tegemistesse kaasata mõni kogu Eestis tuntud spordisangar või vähemasti kohalik eeskuju. Näiteks paidelased palusid spordinädala avaüritusena toimunud südamelinna jooksule Gerd Kanteri. Tippspordiga äsja lõpparve teinud kettaheitja tuligi, kiirustades Kesk-Eestisse otse Stockholmist naasnud laevalt.
Üle poole tuhande osaleja tundis rõõmu, sündmust jäädvustas telekaamera. Kaamera taha jäi aga seik, et nii mõnedki kesklinnas asuva kooli esimese kuni kolmanda klassi õpilased jätsid klasside kaupa jooksule tulemata. Põhjenduseks toodi asjaolu, et stardipaik oli koolist kaugel: jalutada tuli 600 meetrit.
Kummaline oli seda kuulda, sest päev varem matkas mu esimeses klassis käiv laps klassijuhataja ja kaaslastega, kaasas õun ja veepudel, koolist paar kilomeetrit eemal asuvale terviserajale. Seal läbiti sügiskross ja vantsiti tagasi. Kaebusi mu kõrvu ei kostnud, uni tuli lapsel ruttu.