Mul oli kliendikogemus. Tegelikult saan neid muidugi pidevalt, aga seekordne oli kuidagi traumeeriv.
Kiri: kliendikogemus kassajärjekorras (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külastasin Krooni Selverit. See on muidu päris tore pood: ruumi jätkub, teenindajad ei aele jalus, kaubavalik vastab minu ootustele (nad müüvad isegi mu lemmikjäätist); ainult hinnad on neil tsipa kõrgemad, kui mulle meeldiks.
Aga selle ma neelan alla, ei hakka eraldi kusagile reisima.
Seekord oli seal midagi lahti. Täitsa vale pood oli. Ja ma ei räägi sellest, et lae alt kostis jõululaule, ehkki see muidugi toetas minu ärevuse kasvu. Igatahes oli kohutavalt keeruline ostukäruga riiulite vahelt läbi pääseda, mitmes kohas laoti parajasti kaupa välja, ning kui veel mõni ostja ka ennast riiuli ette parkis, siis oli lihtsam proovida liikuda mööda järgmist riiulivahet. Ja seal kordus sama olukord. Heakene küll, kui kogu see ralli ja vingerdamine tehtud sai, valisin kassajärjekorra. Teate küll, istub tädi, teretab ja piiksutab kaupa. Isegi kaalub puuvilju. Minu ees oli järjekorras paar inimest ja üks asus minu kannule. Tollel oli vähe asju. Kohe sööstis ligi abivalmis poetädi, kes uuris üsna nõudlikult, kas partnerkaart on kaasas. Kodanik ütles, et on küll, aga tema ei taha seda iseteeninduskassat nähagi. Poetädi muutus kuidagi agressiivseks ja ütles, et ta piiksutab ise need asjad ära ja see on lihtne ja üldse. Kodanik ütles, et ei soovi. Poetädi jälle vastu, et tema peab need järjekorrad ära likvideerima ja oldagu nüüd lahke ja antagu kaup siia. Kodanik möiratas midagi ja keeras tädile selja. Tädi taandus, aga oli näost lapiline. Kodanik puhises ka tükk aega.
No ja nüüd olen ma siis õhtu otsa kontempleerinud, kas tõesti on kliendid kohustatud nuti-pluti-kassasid armastama ja eelistama. Kas tõesti sunnivad poodide või kettide juhid teenindajaid inimesi sedasi ründama ja tirima? Sest see pole ainult Selveri probleem, Rimis ahistavad samamoodi. Maksimarketis võtavad natuke vabamalt, tundub mulle.
Aga teate, mulle meeldib kassa. Mul on lemmikkassapidajad. Üldiselt ma ei armasta inimesi, aga nemad on kuidagi minu inimesed. Ja nende pärast olen ma mures ka – nad peavad vist nüüd kolm kuud järjest jõulumuusikat kuulama.