Kuidas leida töötegijat, selles on küsimus

Einar Vallbaum. Foto: Marianne Loorents

Riigi plaan hakata toetama uute töökohtade loomist Ida- ja Kagu-Eestisse on pehmelt öeldes vastuoluline.

Me võime ükskõik kui palju sinna raha pumbata, aga kui inimesi (loe: tööjõulisi motiveeritud spetsialiste) lihtsalt pole võtta, siis ei ole ka kedagi tööle panna. Ei Ida-Virumaal, Kagu-Eestis ega ka mitte kusagil mujal väljaspool Tallinna ja selle ümbrust.

Me räägime tööpuudusest, kuid tegelikult valitseb Eestis tööjõupuudus, mis on kollitanud ettevõtjaid juba pikemat aega. Sest me lihtsalt ei leia enam Eestist vajalike oskustega tööjõudu ja mujalt sisse tuua ei lubata. Paljudes sektorites on vananevad spetsialistid ja võib juhtuda, et viie aasta pärast meil lihtsalt pole kedagi mõnda ametisse panna.

Kas tõesti arvab sotsiaalministeerium, et toetus on võluvits, millega leitakse sobilikud inimesed neid töökohti täitma? Siinjuures on oluline ka koostöö tööandjatega, kes teavitavad tegelikest kitsaskohtadest.

Arvan, et kui toetuse andmine Ida-Virumaale on otsustatud, siis oleks aus ja õiglane laiendada selle määra ka praegusele Viru-Nigula vallale, kus asub Aseri. Enne omavalitsuste ühinemist kuulus Aseri Ida-Virumaale.

“Kas tõesti arvab sotsiaalministeerium, et toetus on võluvits, millega leitakse sobilikud inimesed neid töökohti täitma?
Siinjuures on oluline ka koostöö tööandjatega, kes teavitavad tegelikest kitsaskohtadest.”

Aseri piirkonna võimaluste laiendamise ja arendamisega kulub kindlasti vähemalt kümme aastat, et alevik ja selle ümbruskond muutuks atraktiivsemaks ning seda piirkonda valitaks elamiseks ja töötamiseks. Keskkond, arenemisvõimalus ja ideed on olemas, praegu puudub raha. Sellest tulenebki ettepanek, et soodustused, mis riik Ida-Virumaale annab, kehtiksid ka endistele Ida-Virumaa valdadele, kes ühinesid 2017. aastal omavalitsustega väljaspool Ida-Virumaad.

“Toetuse eesmärk on motiveerida tööandjaid looma töökohti just Ida-Virumaale ja Kagu-Eestisse, kus veel on kasutamata tööjõudu,” ütles tervise- ja tööminister Riina Sikkut.

Kelle kõrvust vastav uudis mööda on läinud, neile selgituseks, et töökoha loomise toetust on kavas maksta tööandjatele, kes loovad kahe kuu jooksul vähemalt viis töökohta. Et soodustada eelkõige töökohtade loomist, mille panus piirkondade majandusarengusse oleks suurem, toetatakse ainult neid töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt pooleteisekordne alampalk, mis 2018. aastal on 750 eurot.

Tööandjale hüvitatakse osaliselt töötaja palgakulud ehk 50 protsenti töötaja töötasust ülempiiriga kahekordne töötasu alammäär. Tööle tuleb võtta töötu, kes eelnevalt on olnud tööta üle kuue kuu ning on arvel Ida-Viru, Põlva, Valga või Võru maakonnas. Tööandjat toetatakse ka uute töötajate oskuste arendamisel, hüvitades vajadusel iga värvatud töötaja koolituskuludest kuni 2500 eurot.

Et soodustada eelkõige töökohtade loomist, mille panus piirkondade ­majandusarengusse oleks suurem, toetatakse ainult neid töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt ­pooleteisekordne alampalk, mis 2018. aastal on 750 eurot.

Kokku toetab riik sel perioodil ligikaudu 360 töökoha loomist. Kuna tulevikus on plaanis kõrgema töötusega piirkondi toetavate tööturumeetmetega jätkata, kohandades tingimusi ja muutes sihtpiirkondi vastavalt arengusuundadele tööturul, oleks praegu paras aeg suunata ka pilk endistele Ida-Virumaa aladele. Meie puhul siis Viru-Nigula valda Aserisse ja selle ümbrusesse.

Augusti lõpus oli Eestis töötuna registreeritud 29 859 inimest, see moodustab tööjõust vanuses 16 aastat kuni pensioniiga 4,6 protsenti. See määr on viimaste aegade madalaim. Muide, Ida-Virumaa ei olegi enam kõige suurema töötuse määraga maakond, selleks on Eesti Töötukassa andmetel Valgamaa (8,5%). Pikka aega suurima töötuse määraga Ida-Virumaal on registreeritud töötute arv vähenenud, aastaga on maakonnas registreeritud töötuse määr langenud 9,9 protsendilt 8,4 protsendile. Näiteks Lääne-Virumaa ligi tuhandest töötust on Viru-Nigula vallas 150, sellest rohkem töötuid on vaid Rakvere linnas ja Tapa vallas.

Kokkuvõttes on põhiline küsimus hoopis selles, kas töölesoovija ja tööpakkuja ootused omavahel ka klapivad. Või raisatakse jälle hulk raha ilma analüüsimata ära ning tulemust ei ole.

Natuke tagurpidi käivad siin riigis asjad: enne tehakse otsus ja siis alles analüüsitakse. Mis meist eestlastest niimoodi saab?