Tänane Virumaa Teataja vaatleb seda külge ajateenistusest, mida muidu luubi alla ei võeta: tsiviilmaailma jäävate kallimate elu ja hakkama saamist ajal, mil teine pool aega teenib. Sõdurpoisid peavad kasarmusse jõudnult harjuma uue korraga, aga päevapealt muutub ka mahajääjate elu.
On veel suhteliselt lihtne, kui ootama jääb vaid igatsev pruut, kellel pole vaja maksta üksinda pangalaenu või kasvatada lapsi. Eks kõige targem olegi noortel kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ajateenistuses ära käia. Ka siis võib jääda kurb kallim ootama, aga vähemasti pole tal veel kanda argimuresid ega -vastutust. Kui pere juba loodud, siis on hea, kui mõlema noore vanemad saavad aidata ja naine ei jää ajaks, mil mees aega teenib, päris üksikvanemaks.
Kuigi kaheksa või üksteist kuud Eestis pole võrreldavad kahe-kolme aastaga kusagil suure kodumaa avarustes, on needki kuud ootaja jaoks pikad. Tõsi, nõukogude ajal oleks naerdud jutu üle, kuidas kaheksa kuud kellegi kurvaks teevad või mõne suhte suisa purustavad. Oli siis suhteid, mis pidasid vastu ja kestavad tänini, oli niisuguseid, mis lagunesid. Kõik on ikka inimeses ja tema tunnetes kinni, olgu kergel või raskel, pikal või lühikesel ootamise ajal.
"Mehed käisid ka sõjas! Seal, kus elu ripub niidi otsas, kust üldse elusana tagasi tulla on õnn. Õnnelik päev oli see, kui ei tulnud kirja templiga, mis hirmu nii peale ajas, et avadagi ei julgenud ..."
Mehed käisid ka sõjas! Seal, kus elu ripub niidi otsas, kust üldse elusana tagasi tulla on õnn. Õnnelik päev oli see, kui ei tulnud kirja templiga, mis hirmu nii peale ajas, et avadagi ei julgenud ... Seega ei näi praegu üldse olevat põhjust muretseda. On rahuaeg, poisid on siinsamas, pehmes voodis ja korralikult toidetud, helistada ja kohtuda võib nii et küll saab.
On ütlus, et ajateenistuses oleva mehe ootab ära vaid üks naine – ema. Eks see kehtis rohkem ikka ka selle nõukogudeaegse kaheaastase sõjaväeteenistuse puhul, aga sobib tänapäevasessegi konteksti. Emad ootavad, ja mitte ainult: aitavad ka. Siiski võivad kõik noored armastajad suhtuda ajateenistusse kui suhte esimesse tõsisemasse proovikivisse. Kui see tehakse läbi, on lootust edasi minna. Kui mitte, tuleb edasi minna niikuinii. Parata ei saa.