Kolumn: hüvasti, kellakeeramine!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Martin Nõmm

FOTO: Erakogu

Aastaid tagasi ühel varakevadisel õhtul, kui olin veel bakalaureusetudeng Tartus, sai mul hing täis. Nimelt ootas tol nädalavahetusel lisaks esseede esitamise tärminitele mind ka igakevadine õudus – kella keeramine suveajale. Toona suutsin veel öö läbi värskena üleval olla, aga ühe tunni äravõtmine tundus suure ahistamisena. Ilmselt tähtaja vältimiseks otsustasin, et mul on vaja midagi selles suhtes teha.

Teadsin siis, et kuna oleme Euroopa Liidus, ei saa Eesti üksi otsustada. Vaatasin kella, oli reede, aga tööpäev polnud veel läbi. Otsustasin helistada EL-i infoliinile, mis tundus olevat täpselt sobilik väljund minu ülitähtsa probleemi jaoks. Küsisin naisterahva käest, kes telefonile vastas, et mida saan siis mina EL-i kodanikuna teha, et kellakeeramine ära lõpetataks. Hääl ütles vaid, et see on hea küsimus, ja palus mu meiliaadressi, et anda põhjalikum vastus.

Rahunesin maha. Samm sai astutud ja mingigi teadmine aitab ju otsustada, kas tegemist on lootusetu üritusega. Olen alati olnud veidi nihkes unerežiimiga; mõni pakub põhjuseks minu öist sünniaega. Sellest poleks väga hullu, kui see ainult kellakeeramise suhtes mind tundlikuks ei teeks. Sügiseti pole see nii hull, aga kevadel tähendab see paarinädalast loidust ja lisapeavalusid.

Tagasi üles