Nädala kaja: saab valgeks vari, mis must

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Aasta lõpuni on nõndapalju aega, et kingituste ostmisega pole veel erilist kiiret. Nobedasti pannakse aga pärgi kaela nendele, kes on aasta jooksul teinud midagi ainukordset, erilist. Tunnustust – seda pole iial palju.

Kuigi alles nädala pärast saab alguse täiskasvanud õppija nädal, on ilmselgelt nii, et osaleme õppes, mis elukestev. Paar päeva tagasi Lääne-Virumaa aasta õppijaks tunnistatud 37-aastane mitmekülgselt aktiivne Ivo Leek, kes alles sel kevadel sai viimaks kätte gümnaasiumi lõputunnistuse, ütles, et õppimises polegi erilist raskust – eks elus on juba mõndagi nähtud ja kogetud. Ehk viksis ta koolis siis just elu pealt maha.

Ent aasta õppijad oleme kõik, arvan ma. Kogu aeg. Käin minagi septembri algusest teises ja neljandas klassis koos oma rüblikutega. Elasin kaua teadmiseta, et Päike on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel. Saan jätkuvalt teada, et ma midagi ei tea.

Iseäranis siis, kui raamatutarkusele lisaks saadab elu õppetunde teistelt hingedelt. Pähe aga tarkust ei jää, südamesse rohkem ei mahu – nii juhtubki, et olen ringteel, tehes üha ja üha samasuguseid kaari. Palju kordi. Ilma et õpiksin. Mentoritelt, kes õpetavad, mida ja kuidas endas paremaks muuta.

Sel nädalal võtaks appi perearsti, psühholoogi, sõbra ja abilinnapea sõnad. Perearst andis sompus päeval kaasa tarkusekillu, et inimese elu kulgeb ikka kaarena: mõõnale järgneb tõus, pimedusele valgus. Närustel aegadel justkui ei vastaks miski tõele. Nagu laulab geniaalne Vaiko Eplik: valgeks vari ei saa, ta ikka on tohutu must. Ometi saab õnnetu õnnelikuks. Psühholoog Martin Seligmanil on lausa teooria, et 60 protsenti õnnest tuleneb geneetikast ja keskkonnast, 40 meie otsusest, kuidas reageerime ümbritsevale.

"Kas õppija nädalal saan veidigi jälile tarkusele, kuidas elada nii, et me ei saaks kunagi blokitud. Lähedaste ja kaugemate poolt."

Neil hommikutel, mil tõuseks justkui vaid vari, meenub mulle lugu, mida rääkis koolitunnis lastele pedagoog. Sõber. See indiaani muinasjutt pajatab mustast ja valgest hundist. Ühest, kelle hing tulvil headust, rahu ja armastust. Teisest, kelles kurjus – valedest armukadeduseni. Võidumees on muidugi see susi, keda toidad.

Sellega on elus kummalised lood, enda meelest toidad valget, teise arvates musta. Kui sel nädalal rääkis Rakvere abilinnapea Neeme-Jaak Paap, et on jäädavalt kustutanud telefonist mõned kontaktid, mida võimatu taastada, pani see mind mõtlema. Kas õppija nädalal saan veidigi jälile tarkusele, kuidas elada nii, et me ei saaks kunagi blokitud. Lähedaste ja kaugemate poolt. Mil viisil (üle)toita valget hunti?

Loodan leida poolgi vastust homme õhtul Estonia kontserdisaalist, kus mul on au istuda aasta õpetaja galal. Nii saabki ehk võrrand vastuse – poole panen kokku pedagoogide sõnadest, küll ülejäänu toob elu kogemustena. Kuniks vari kaob ja valgus jääb.

    Tagasi üles