/nginx/o/2018/10/12/11493653t1h4127.jpg)
Kui Eesti teede ajaloost midagi teada tahta, on Valdo Praust kindlasti õige mees asja lahti rääkima. Ja seda ta talle omasel asjalikul kombel ka raamatus “Eesti teede ja transpordi 100 aastat” teeb.
Jalgratas maksis aastapalga
13. oktoober 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnneks ei vasta raamatu pealkiri sisule, sest transpordi ajaloost rääkides on 100 aastat ehk veel suhteliselt mõistlik ajavahemik, teede puhul tuleb aga vaadata märksa kaugemasse minevikku. Nii ongi tubli kolmandik raamatust pühendatud rohkem kui saja aasta tagusele ajale meie teedevõrgu kujunemises (ja ka transpordi arenemises).
Raamatust saab muu hulgas teada, millal ja miks hakati veeteedele eelistama maismaateid ning kuidas tekkisid nende kõrvale raudteed ja hiljem ka lennuliinid.
Huvitav on fakt, et enne teist maailmasõda oli Eestis riiklikult eelistatud raudteede ja raudteetranspordi arendamine, sest maanteid ja autoliiklust ei peetud lumistel talvekuudel toimivaks transpordiliigiks, ronge aga lumi ei seganud.
Või seegi, et enne esimest maailmasõda maksis tavaline jalgratas lihttöölise aastapalga. Tähelepanu väärivaid fakte on raamatus kuhjaga.