Nädala kaja: kuidas koolis läks?

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

Oktoober on lisaks musta kassi kuule ka õpetajate kuu. Õpetajaid kiidetakse maakondlikul ja riiklikul tasandil, õpetajatest räägitakse ning haridusinimesi tõstetakse tavalisest enam esile. Maakondlik õpetajate tunnustamise üritus toimus Rakvere linnavalitsuse valges saalis, kuhu oli lugupeetavaid kogunenud nii suur hulk, et tuli istuda õlg õla kõrval.

Mul on siiralt hea meel, et päevast päeva oma tööd tegevaid õpetajaid märgatakse, sest noortega töötanuna tean, mida see töö tähendab. Raske on kujutleda ametit, milles inimene endast veel rohkem andma peaks. Ja mida rohkem annad, seda rohkem saad vastu. Tunnustuskiri õpetajale on tore, aga veel toredam on, kui aastaid hiljem helistavad sulle su endised õpilased ja ütlevad, et kuule, äge oli. See tunne on kogemist väärt.

Aga tundeid on erinevaid. Hiljuti ühe tegevõpetajaga vesteldes tõdes too, et õpetajaks olemisel on koolitarkus vaid üks osa, märksa olulisem osa on see miski, x-faktor, mis teeb inimesest inspireerija, innustaja, tõeliselt meeldejääva õpetaja. Aga kui seda ei ole? Siis võib juhtuda, et koolis kogetu jääb inimest saatma kogu eluks, ja mitte heas mõttes.

Üks tuttav jutustas, kuidas tema 1. klassis õppiva lapse õpetaja oma õpilastega räägib. Karjudes, ähvardades, nimetades lapsi toolideks, kellega ta kõnelema peab. Teine ema aga rääkis, kuidas ühes Rakvere linna koolis õpetaja muusikapäeval tema lapse loomingut kuuldes näpud demonstratiivselt kõrva surus ja minema kõndis. Või siis ühe ema lugu sellest, kuidas ta ei julge õpetajale midagi öelda, sest selle tõttu võib laps langeda kiusu ohvriks.

"Koolikiusust rääkides tuleb häbiväärselt vähe lagedale neid juhtumeid, kus õpetaja võimu­positsiooni ära kasutades lapsi terroriseerib."

Sääraseid lugusid kuuldes ei tahaks ühtegi aukirja anda. Need häbistavad juhtumid madaldavad õpetajaskonna mainet ja määrivad ka väärikate pedagoogide nime. Aga need pärinevad reaalsest elust. Halb mõeldagi, milline on selle lapse argipäev, keda esimesest tunnist kuni viimase kellahelinani koolis saadab pidev hirm. Hirm sõimu ja alanduse ees sellelt, kes teda tegelikult aitama peaks.

Koolikiusust rääkides tuleb häbiväärselt vähe lagedale neid juhtumeid, kus õpetaja võimupositsiooni ära kasutades lapsi terroriseerib. Ja siis ütleme lõpuaktusel, et palju õnne, noored! Nüüd on teid pekstud ja alandatud küll, astuge ellu ja saage ise hakkama. Ja kui ei saa, olete ise süüdi, et hästi ei õppinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles