Mida me teame oma (inim)õigustest?

Maarja Vollmer. Foto: Erakogu

Inimõiguste deklaratsioonis loetletakse üles mitukümmend inimõigust. Need on igaühe õigused sõltumata soost, rahvusest, rassist või vanusest. Aga mitu enda õigust üks keskmine noor või noortega töötav spetsialist nimetada oskab? Kas igaühe õigusi üldse on oluline teada?

Inimõiguste teema kerkib esile eelkõige negatiivsete näidete najal, olukordades, kus kellegi õigusi jämedalt rikutakse. Inimõigused võivad tunduda kauged ja ebamäärased, ent ometigi on oluline olla oma õigustest teadlik, sealhulgas inimõigustest, kuna need kannavad endas väärtusi, mis aitavad luua ühiskonda, milles igaühel on hea elada. Inimõigused on kantud väärtustest, mis põhinevad hoolivusel, sallivusel ja austusel.

Inimõiguste põhiväärtusi annavad esimesena edasi lastevanemad, kes selgitavad, kuidas teistega tuleks käituda, seejuures kehtestuvad ka põhimõtted, millised on lapse ja vanema omavahelised suhted, eelkõige suhtlusviis. Vanemad on esimesed, kes aitavad lapsel mõista, miks keegi temaga teatud moel käitub ning millised võivad olla selle tagajärjed. Lisaks selgitavad nad (või siis ei selgita), kuidas mõjub noore käitumine teistele inimestele. See kõik on suuresti aluseks lapse suhtlusmallidele. Lasteaias ja koolis saavad teineteisega käitumise põhimõtted kinnitust teiste noorte ja õpetajate tagasisidest. Kollektiiv võib olla ühtehoidev, rühmadesse jaotunud või killustunud. Lapse või noore elus mängib olulist rolli ka kooliväline elu, näiteks spordi- ja huviringid, noortekeskused või -organisatsioonid ning seal kujunevad suhted.