Svirgsdeni lood: hingede päev

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Ei meeldi mulle matustel käia. No ei meeldi. Kabeliaias kõndimas käia, seda küll. See on rohkem kultuuriüritus. Aga matused – ei! Eriti jube on see viimane ring ümber kirstu. Kuskil sisimas ma mõistan, et võin sellega kedagi solvata, aga ikkagi. Ei taha.

Tõeliselt teadvustasin endale selle teadmise Ülo Vinteri matustel Käsmus. Olime olnud head sõbrad-rannamehed ja loomingus sobisime kui vanem ja noorem kolleeg. Tema helis ja mina pildis. Ta oli mitme minu filmi toimetaja. Töötasime koos. Ja ka kohvikus oli, millest rääkida. Näiteks erariides muusikateadlastest. Aga no see mees seal kirstus ei olnud Vinter! Täiesti võõras. Seda inimest mina polnud tundnud. Vinter elab minus edasi. Midagi lõplikku pole temaga juhtunud. Lihtsalt helistada ei saa. Nii tihti. Aga on matuseid, kus peab käima. Hiljuti matsime minu tädipoja. Oli ka Käsmu mees. Koos kasvasime üles ja käisime koolis. Rohkem kui vend. No kuidas ei lähe. Lähed ikka. Kuigi ei taha. Tead juba, mis ees ootab. Nad püüavad seda inimest sinult ära võtta. Ja nii oligi. Matjamees hakkas niisugust mula suust välja ajama, et tulin kabelist poole pealt tulema. Piinlik oli küll. Kõik vaatavad. Aga polnud parata. Indrek elab minus edasi. Helistamisega on nagu on.

Sama on vanaisaga. Siis polnudki eriti telefone. Oli otsene suhtlemine. Ja mina küll pole aru saanud, et tõeliseks suhtluseks mingit vidinat vaja on. Saame omad asjad siiamaani aetud, pole häda midagi. Kuigi. Ütleme, et küsimusi tekib rohkem, kui vastuseid saan. Vanaisa oli meremees, nagu on olnud kõik meie suguvõsa esiisad. Ja ta rääkis tihti ühte lugu. Kuidas nad olid tulnud oma purjekaga piki Rootsi randa kodu poole. Et jõuluks koju. Öine aeg. Ja tihe lumesadu. Väga tihe. Nii et vööri ka ei näe. Sõidad kellade järgi. Ja äkki keegi nagu tõmbab eesriide eest ära. Ja otse ees on kalju! Vana siis lappas rooliratast, kuis jõudis, ja sai kaljust peaaegu külge riivates mööda. Ja lumevaip sulges jälle mere ... Kuigi vanaisa polnud usklik mees, ütles ta, et miskit siin ilmas on. Nüüd, kus mul on seda vaipa juba kolm korda eest tõmmatud, olen seda teemat temaga mitu korda uuesti arutanud. Sest nendega, kes seda kogenud pole, pole mõtet rääkida. Jutuks hea küll. Nagu öeldakse.