Laulasmaal voolab ruum ja heliseb vaikus

Arvo Pärdi keskus. Foto: Vladislav Musakko

Männilõhn ja tasane puudekohin. Mustika- ja pohlavartega ääristatud metsarajal tabab silm nooljate puutüvede vahel metalseid sambaid. Arvo Pärdi keskus kerkib nagu seen samblast, loodusega sulnis kooskõlas.

Taamal vilksatab inimkogu. Ega ometi ... Jah, Arvo Pärt! Helilooja vupsab musta Mercedesesse ... ja läinud ta ongi. Arvo Pärdi keskuse avamiseni on jäänud täpselt tund. Esimesed huvilised – kaks vanahärrat – jalutavad maja ümber. Pilve tagant poetuv päike säratab metsaalust ning sellest vaid klaasseinaga eraldatud puidurohket interjööri.

Kõrvalukse juures toimetavad (töö)mehed lasevad ajakirjaniku ja fotograafi majja. Naeratav majarahvas sätib viimast nipet-näpet. Riidepuude puidulõhn. Imeliselt voogavas klaasseintega ruumis kaob piir toa ja õue vahelt, männid kodunevad siseõues ning kontserdisaalis tunnen end kui metsas. Vaikus hingab muusikat. Nagu Arvo Pärdi muusika vaikust.