Repliik: helgib – ei helgi?

Katrin Uuspõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Uuspõld.
Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Olen tänaval maast leidnud mündi. Aastate jooksul täitsa mitu münti. Olen leidnud ka pliiatsi. Vist ühe, rohkem ei meenu. Ja ka üksiku sõrmkinda, kui hästi järele mõelda. Aga ilmselt kõige rohkem olen viimastel sügistalvedel leidnud lörtsisel kõnniteel helkureid. Vähemalt viis.

Ja kui laps hommikul aknast välja vaadates suure vaimustusega teatas, et saabunud on lõpuks talv, ning pidas aru, kas minna lasteaeda kelguga, suuskadel või hoopis uiskudel, ise samal ajal nagu välismaine jõuluvana meeleolukalt hõu-hõu-hõu hüüdes, meenusid mulle hoopis helkurid.

Pimedal ajal on helkuritega selline lugu, et alati on mõni kuskilt puudu. Igal sügisel on see päev, mil avastan töölt koju minnes, et oi, juba pime, peaks helkuri taskust välja tõmbama – aga seda polegi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles