Kaval-Antsude palavad päevad

Maire Liivamets. Foto: Erakogu

Kuumad suvepäevad on unustusehõlmas, ent see ei tähenda, et lähenevatel kuudel paljude meeste ja naiste seljad murehigist ei leemendaks. Eriti tegusaks muutuvad aga mõned aastad rahulikku elu nautinud eri karva Kaval-Antsud, Juhanid ja Jaanid, et hea ning mõnusa jutuga suuremaid rahvahulki enda kasuks ära rääkida. See tähendab panna nad lähenevatel valimistel enda poolt hääletama.

Kõik teavad, keda kujutab endast üks meie “rahvuslikke suurkujusid” Kaval-Ants. Oh, kuidas ta veenda oskab, riukalikke nippe-nuppe välja mõelda suudab ... Ent teame sedagi, et ega ta alati terve nahaga pääse. Nõnda võib juhtuda isegi meie ühiskonnas, et kavalda, mis sa kavaldad, ühel päeval saab keegi su kätte ja oledki – hopsti! – seadusesilma ees ning su kullane kuub on rikutud. Teisalt, kui ikka hästi peenelt nihverdad, ei märgatagi sinu tegusid, muudkui tõttad, valskus taskus, edasi. Et seda kavalal kombel kasutada või hea raha eest maha müüa.

Kui Antsuke, praegune kirjapilt eelistab mõistagi nimekuju Hans, siia ilma sünnib, siis ei tea õnnelikud vanemad ega ühiskond, kes temast kasvab. Kas ta tahab maa peal tegutsedes tubliks, ausaks, aateliseks, see tähendab õndsaks saada või mitte? Kas ta hoiab lihtsameelse, karuse ja suure rammuga Jürka poole ning räägib temaga ausalt või võtab temalt viimase, mis võtta annab, ning naudib iroonilise muigega ning eesmärgistatud pilgul jõumehe kätetööd, endal soe koht istmiku all? Naudib ennekõike enda positsiooni, õpetades seejuures mehemürakat, olgu ta siis saja või tuhande inimese jõuga, keerutamise ning võltskiitmisega veelgi usinamalt töötama, nii et vaene mees jätab naise, lapsed ja isiklikud pudulojused unarusse. Jah, ma osutan Tammsaare suurromaanile “Põrgupõhja uus Vanapagan”.