Juhtkiri: kuhu kaovad kokad?
31. oktoober 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötukassast abi küsijale pakub ametnik esimese hooga töökohta köögis: abitöölisena või koka-pagarina. Tuleb välja, et nii argiste ametite peale inimesi ei jätku. Ametikoolides küll kokkasid ja pagar-kondiitreid pidevalt koolitatakse, kuid paljud noored teavad juba õpingute ajal, et valitud erialal nad tööle niikuinii ei hakka. Miski on pildil väga valesti.
Paha on seegi, et aastatega on kokaks õppida soovijaid vähemaks jäänud, ja mitte natuke vähemaks, vaid palju. Pagaritega on enam-vähem sama lugu. Ei usu, et asi on õpilaste arvu üldises kahanemises. Pigem ikka selles, et atraktiivsust pole. Erialavaliku teeb ametikoolis 15–16-aastane noor ja tõenäoliselt on tema ettekujutus koka või pagar-kondiitri ametist pigem õige: kohutavalt raske töö, mille eest saab vähe raha.
Ajast aega on mindud kutsekooli ka selleks, et lihtsalt kutsekeskharidus saada. See on haridus, millega pääseb õppima rakenduskõrgkooli.
"Paha on seegi, et aastatega on kokaks õppida soovijaid vähemaks jäänud, ja mitte natuke vähemaks, vaid palju. Pagaritega on enam-vähem sama lugu."
Suvaline valik, kolm aastat vastupidamist (üldaineid palju vähemas mahus kui gümnaasiumis, see on väga tore!) – ja vaatame edasi. Ning need kolm aastat on kindlasti mõnusam veeta pliidi ääres kui näiteks ehitusplatsil tuule käes või keevitusmaski taga.
Probleem seisneb kindlasti selleski, et tööandja lubadused ja tegelikkus ei lähe kokku. Näiteks sõlmitakse kokaga tööleping, kus lubatakse paar tuhat eurot palka. Siis aga selgub, et selle tasu eest peab kokk tegema ära poolteise-kahe inimese töö, sest töötajaid lihtsalt ei jätku.
Muidugi on sageli ulmeliselt kõrged ka kooli lõpetanud noorte ootused.
Isegi töökogemuseta soovitakse staažika meistri palka ehk oskusi on mõnesaja euro eest, aga küsitakse paar tuhat. Ja lõpuks küsija selle raha ilmselt saabki, küll mitte meil, vaid mujal, näiteks Norras. Seal makstakse ka salatilõikajale sellist raha, millest meie köögikatad vaid und näevad. Küll mitte aasta ringi, vaid hooajati, aga hooaeg on kõikjal ühel ajal ja loomulikult eelistab salatilõikaja Eesti suvehooajale Norra suvehooaega.