Repliik: peekonil on vähem kannatust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Marju Lina.

FOTO: Virumaa Teataja

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Seisan kaupluse leti ees, et osta liha. Leti taga on kolm teenindajat.

Üks teenindab ostjat, teine teeb seda ka, aga tema juurde soovib jutule neli inimest. Selles leti otsas on klaasi taga lihatükid. Kolmas laob ühest anumast teise peekoniviile. Astun tema lähedusse. Tema kandis on kana, seda tahan ka. Mõtlen, et ootan ära, kuni ta töö lõpetab. Pats, pats, peekoniviilud. Anum sai täis. Ei saanud, võib alla suruda ja lisada. Pats, pats. Nüüd on küll täis. Ei, saab veel torni laduda. Pats, pats. Saab vajutada ja veel kõrgemaks ehitada. Mu meelest väldib teenindaja väga hoolikalt minu pilku.

Viimaks ähvardab peekonitorn ümber kukkuda. “Soovite midagi või? Teenindaja on seal,” nookab müüjaproua kolleegi suunas. “Arvasin, et te olete ka teenindaja,” sõnan. Ilmse vastumeelsusega ulatab teenindaja mulle palutud kana. Ma ei söanda küsida liha ka, liigun teise müüja juurde, kelle eest järjekord kadunud on.

Tagasi üles