Juhtkiri: igale istmikule pink
8. november 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tublide inimeste väärtustamine kas nende eluajal või pärast surma on loomulikult tervitatav. Võimalusi tunnustada ja mälestada on õige mitmesuguseid: võib püstitada monumendi, paigaldada autahvli või rakendada hea kasuliku teenistusse ning seada sobivasse kohta pink, mis on ühtaegu nii püsiv mälestusese kui ka praktiline asi. Pinkide pühendamise idee kuulub Eestis Vahur Kersnale ja see komme on hoogsalt levinud.
Näiteks Võsul saab istuda Georg Otsale ja Mikk Mikiverile pühendatud pingil ning vaadata loojangu ajal merel virvendavat päikeserada. Eile avati Tapal mälestuspingid Ellen Niidule ja Ilmar Talvele. Aja jooksul on pinke mööda maakonda pillutatud palju, küll kuulsatele, küll lihtsalt tublidele inimestele.
Mõnel maal on pinkide pühendamisest saanud suisa iselaadne omavalitsuse äriprojekt, sest neid, kes soovivad pinki kellegi austuseks sinna või tänna panna, on väga palju. Nii seab linn näiteks parki pingi, aga müüb selle kohe kellelegi maha, et too saaks mälestada mõnda tuntud inimest või hoopis oma vanaisa, kes pargis jalutamas armastas käia.
"Mõnel maal on pinkide pühendamisest saanud suisa iselaadne omavalitsuse äriprojekt, sest neid, kes soovivad pinki kellegi austuseks sinna või tänna panna, on väga palju."
Ungaris Balatoni ääres on Keszthely linn, suurim Balatoni kaldal, aga iseenesest Rakvere mõõtu. Järve kaldad on pinke täis ja igal pingil on mälestustahvel. Tahvlitega on rikastatud ka pingid mereäärses Brightoni linnas Inglismaal, küll selle vahega, et nii mõnigi mälestuspink on pühendatud anonüümselt inimesele, kes armastas merd, elu ja teisi inimesi.
Iga asjaga võib muidugi ka natuke üle võlli minna. Näiteks Vinni valla plaan paigaldada omavalitsuse territooriumile sada pinki valla tublidele inimestele tundub juba huumori kilda kuuluva ettevõtmisena. Ehkki idee tundub üllas, jääb vägisi mulje, justkui tegutseks vallas tööpuuduse käes vaevlev pingivabrik.
Pigem võiks pinkide tegemiseks kuluva rahasumma jagada välja preemiate või mingi muu hüvena, millest elanikel otseselt kasu tõuseks. Kuigi istumisalune on praktiline asi, pinki põske ei pista. Rahalisele meelespidamisele leiab maainimene aga alati rakenduse.