“Ma ei ütle, et mu koer on mingi ingel, aga ta on teel sinnapoole,” iseloomustas näitleja Jaan Rekkor oma pere lemmikut, kellest nädalapäevad tagasi oleks tõepoolest võinud saada ingel koertetaevas. Seda mürgitatud pasteedi tõttu.
Pasteedimõrva katse ehk atentaat koerale
24. november 2011, 08:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatamata maad võtnud hämarusele, märkas töölt koju sammunud Rekkor 16. novembri õhtul Pärnus kodusele Lille tänavale jõudes, et üle tänava tuntud koeravihkaja suundub, kahtlane nutsak käes, tema koduaia poole.
“Ta mind ära ei tundnud, ma tõmbasin mütsi sügavale pähe, sest ma nägin, et tal on mingi sigadus plaanis,” aimas Rekkor halba. Aimdus osutus tõeks. Rekkor nägi, kuidas kahtlusalune hiilis, ilmselt pettemanöövrit tehes, tema aiast mööda naabrimehe hoovi ja heitis kompsu üle plangu Rekkori kaheaastase Tiibeti mastifi Griša jooksuaeda.
Pahategija ei vääratanud
Seepeale pistsid Griša ja Rekkor nagu üks mees lärmama. Griša oma ja jooksujalu kahtlasele tegelasele järele tormanud Rekkor naabri aias. “Mis sa, raibe, teed?” nõudis endast välja läinud Rekkor teolt tabatult aru. Või umbes midagi niisugust. “Ega ma mäleta kõike, ma olin ikka šokis ausalt öelda, rohkem lõugasin ta peale ja sõimasin teda värdjaks, palun väga vabandust,” ei hoidnud Rekkor end tagasi.
Erinevalt Rekkorist ja tema koerast ei kaotanud pahatahtlik vastane külma närvi ja väitis, et ei tahtnud muud kui naabrimehega sortsu juttu puhuda. Küll ei soovinud ta juttu puhuda politseiga, kelle Rekkor kohe sündmuskohale kutsus. Põhjendusega, et tal pole rohkem midagi lisada, tegi mees veel enne korravalvurite saabumist minekut.
Rekkorgi, maldamata kriminaaleksperte ära oodata, alustas omal käel uurimistoiminguid. Peagi jäi naabrilt laenatud taskulambi vihku hoovi visatud kahtlane objekt. “Minu aias oli selline plönn, pasteediplönn, jogurtitopsi kaane peal, nagu pahtlilabidaga tõmmatud,” kirjeldas ta leidu.
Juba järgmisel päeval toimetas Rekkor pasteedi politseinike soovitusel Sakus asuvasse põllumajandusuuringute keskusesse.
Songitud pasteet
“Uurisin teie proovi ja oli selgelt näha, et midagi oli sinna sisse segatud,” andis põllumajandusuuringute keskuse mikrobioloogia sektori juhataja Helena Lasner päev hiljem Rekkorile esmase hinnangu kahtlase pasteedi kohta.
Samal ajal pidi Lasner märkima, et mõnd üldtuntud ravimit, nagu aspiriin või ibuprofeen, ei pruugi nende uuringumeetodid toksiliseks pidada. “Koertele on inimeste ravimid enamjaolt toksilised,” lisas ta.
Ei osanud ametlik vastuski muud öelda, kui et proov oli selgete sonkimisjälgedega ja sisaldas silmaga nähtavaid valgeid tükke, mis pudenesid peenteks kristallideks, mis lahustusid atsetoonis, aga mitte aga vees ja olid madala pHga.
“Rotimürk, kindlalt rotimürk,” ei ole Rekkori üleaedsel erinevalt laborist kahtlustki selles, mis sinna pasteedi sisse segatud oli. Nii tema kui ta kaasa Juta Reiland on veendunud, et nii õudne kui see pole, ei kohkuks nende naabrimees tagasi sellisest hirmsast teost, nagu koera mürgiga vaikima sundimine.
Perekond künofoobid
Seda lubab Reilanditel uskuda asjaolu, et nende naabrid ei salli üldse, kui koerad häält teevad. “Isegi päeval, kui koerad kusagil omavahel haukusid, läks naine nii endast välja, et jooksis vastu aeda kas või,” on Juta Reilandi oletusel naabermajas just naine see, kes niite tõmbab. “Kui Rekkori koer haukus, vilistas ta nii läbilõikavalt, et see häiris veel rohkem,” olevat naabrid haukumise peale iga kord üle reageerinud.
Pasteedimõrvas kahtlustataval olevat kombeks koerteomanikele kõigi Lille ja Humala tänava elanike nimel hoiatusi postitada.
Ühel pühapäevahommikul nii kella 11 paiku tuli Rekkorist diagonaalis üle tänava elav oletatav pasteedimõrvar Rekkori ukse taha ning ajas alles vastu hommikut koju jõudnud näitekunstniku uksekellaplärinaga voodist välja. Andmaks Rekkorile teada, et tolle koer haugub. “Ma ütlesin, et jah, ma kuulen,” meenutas näitleja. “Aga miks ta haugub?” nõudnud kutsumata külaline seepeale. Rekkor üritas selgitada, et no las ta siis haugub, kell on 11 ja ta ei sega ju kedagi. “Aga miks ta haugub?” ei saanud tüütu külaline ikka aru, miks üks koer haukuma peab.
Ometi oli perekond künofoobidel endalgi kunagi koer. Tõsi, nii tema elu kui selle lõpp oli selline, millist ükski hea koer oma peremehele ei sooviks. Juta Reilandi sõnutsi pidi kutsu oma elupäevad aianurgas lühikese keti otsas veetma ja sinna ta haigusest kurnatu ja nälginuna ka suri.
Tunnistagu üles
Ütlus, et mürk on argade relv, näib paika pidavat oletatava koeramürgitaja puhulgi. Igatahes keeldus ta ajakirjanikule ust avamast ja juhtunut selgitamast. Piilus hetkeks kardina vahelt, hüüdis midagi arusaamatut (võib-olla pakkus pasteeti?) ja varjus majja.
Kas ja kui, siis miks ja millega mees armastatud näitleja koera mürgitada püüdis, peab nüüd välja selgitama politsei.
Rekkori sõnutsi ei ootagi ta, et tema koera teise ilma saata püüdnud mees saaks kohutava karistuse. Piisaks, kui too oma teo üles tunnistaks, vabandust paluks ja lubaks, et ta ühelegi koerale enam mitte kunagi nii ei tee.