Nädala kaja: vastuhakk peale surutud “elukestvale õppele”

Aivar Ojaperv Foto: Vladislav Musakko

Võtan heaks kirjutada sellest, kuidas mulle surutakse peale “elukestvat õpet”. Ei virinat, ei süüdistamist, lihtsalt tahan sõrad vastu ajada. Kuidas teie, lugejad, talitate, on teie vaba valik.

“Elu meie maal on läinud lõbusamaks,” hõiskas suur despoot ja türann Stalin millalgi 30-ndatel. Ilma ametliku kinnituseta – teatavasti oli isakese iga lause püha tõde – poleks rahvas muidugi sellise lihtsa asja peale tulnud. Aga kui nõukogude partei ja valitsus Stalini suu läbi juba nii väitis, siis järelikult tuli see teadmiseks võtta.

Mul on viimasel ajal tekkinud sama tunne. Ministrid ja riik teavad täpselt, millal ja kui palju tohib rahvas alkot osta, arsti juures käia, pensioniks säästa. Telia saadab mulle kirja, kus kiidab, et olen hea klient, aga nüüd teevad nad teenuse (ilma minult nõu küsimata) veel paremaks. See ei maksa midagi, kui välja arvata asjaolu, et teenuse tarbimiseks pean soetama järjekordse vidina, mis maksab tühised viis eurot, ning kulutama aega selle jublaka järel käimiseks, teleka seadistamiseks jne. Ning kui mulle “veel parem” teenus ei meeldi, siis võin ilma sanktsioonideta nende juurest minema jalutada.

"Mind tõepoolest ei huvita, kummast taskust te mu kõhuvalu ravite."

Isegi pärast surma ei saaks rahu. Sest Facebook – sellesse silmusesse topitakse oma pea muidugi ise – sätestab-õpetab, kuidas minu virtuaalversiooniga edasi talitada. Ei ole nii lihtne, et konto kinni ja kogu lugu – siia ilma alles jäänud lähedased peavad tükk aega vaeva nägema. Kusjuures klausliga, et “Facebook ei garanteeri soovitud tulemuse saamist”.

Lubage mul siiski oma peaga mõelda ning otsustada. Jätke mulle see vabadus, et kui mul kõht valutab, siis pöördun esimese arsti (antud juhul EMO) ukse taha, mitte ei hakka juurdlema, kas valu on väärt punast, kollast või rohelist triaaži. See on nagunii rahvalt kogutud raha, mida te seal riigiks nimetatavas organisatsioonis ümber jagate, ning mind tõepoolest ei huvita, kummast taskust te mu kõhuvalu ravite.

Ja ärge tulge seletama, et rahvas on loll ning ei tee perearstil ja erakorralisel meditsiinil vahet. Teeb küll, vähemalt enamik teeb!

Viga on süsteemis, ning mis seal rikkis on, selle peate teie, kõrgelt valitud ja volitatud, selgeks tegema ning ära remontima.