Kolumn: aja ja ajatuse sõpruse aeg

Kairi Kroon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kairi Kroon
Kairi Kroon Foto: Erakogu

Alanud on november ehk hingedeaeg. Sügis astub juba tinaraskete sammudega aegade aias, süüdates puudel värvilised lehelaternad. Tuuletantsu muusika muutub aina rahutumaks ja lindude hüvastijätuhõisetes ei ole seda rõõmunooti, mida kevade ärkamises kuulata saab.

Pigem hüvastijätt ja lahkumiskurbuses tiivaplagin, mis teravalt üle varahommikuse taevalaotuse laksatab. Kristalsed vihmapisarad värelevad märgade paljaste oksaraagude küljes ja seletavad märkajale, et taas on üks oodatud algus loodusringis rändamas oma eluõhtu lookleval ajatul rajal udusesse igavikku.

Aga lõplikult ei hääbu miski, ka vihmast vettinud koore all või pruuniks närbunud rohukõrre all mullasügavuses on vaikne järjepidev elu, mis hetkeks heidab puhkama, et uuesti õigel ajal tulla. Hüvastijätt ja mõtisklemisvaikus on nii looduse kui ka eluringi loomulikud osad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles