Vaade: ma ei tea, kas sai parem

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

Olen seda arvamuslugu kirjutades pisut unine, sest enne kukke ja koitu ärkamine pole minu jaoks. Eesti esimesel loomaõiguslaste rahumeelsel demonstratsioonil osalemine oli aga põnev ettevõtmine. Oma töö tõttu olen sattunud igale poole: sõna otseses mõttes sõnniku seest punasele vaibale ja vastupidi. See on ajakirjanduses töötamise võlu.

Paaril korral olen juhtunud paika või sattunud olukorda, pärast mida ei suutnud ma süüa liha. Ühel korral kestis tõrge suisa paar nädalat. Jälkustunne läks vähehaaval üle ja kõik loksus endistesse rööbastesse. Eesti esimene vigil, nagu korraldajad seda nimetavad, tekitas minus vastakaid emotsioone.

Ühest küljest on mul loomadest kahju küll. Loomaarmastajana on mul kahju neist notsudest, kelle elu ainus põhjus on saada vorstiks, verikäkiks või peekoniks. Kes ei olegi kunagi midagi näinud ega tundnud. Mõte tapmisele sõidust mõjub igale terve mõistusega inimesele õõvastavalt.

"Ma ei usu seda juttu farmis elavast ja roheliste aasade järele õhkavast lehmast, sest teadupärast ei oska loom igatseda midagi, mida ta kunagi näinud ei ole."

Ent mind loosungite ja ilusa jutuga ära ei osta. Loomi ja linde on personifitseeritud juba hämaratest aegadest. Lood kavalast rebasest, kes tüssab taluperemeest, ning nutikast kassist, kes toob vaesele möldri pojale rikkuse majja, on meile tuttavad.

Aga kuidas tegelikult on? Ma ei usu juttu farmis elavast ja roheliste aasade järele õhkavast lehmast, sest teadupärast ei oska loom igatseda midagi, mida ta kunagi näinud ei ole. Kui loomaõiguslased astuksid sammukese päris elule lähemale, rõhuksid sellele, et ka tööstuslikult kasvatatavatel loomadel peavad olema normaalsed elutingimused, oleks see juba pool võitu. Seni aga on kõigel juures üsna tugev silmakirjalikkuse mekk.

Ma ei tea, kas Rakvere lihakombinaadi juures toimunud aktsiooni tulemusena hakkas parem ühelgi seal. Ma väga loodan, et hakkas, kuigi ilmselt polnud traumeeritud loomadel kaua aega toimunu üle juurelda. Põhiline, et kõik kulges rahumeelselt ja et kaugelt kokku tulnud noored inimesed said oma meelsust näidata. Nemad liha ei söö. Tulevikutoidu saladus pidi aga üldse tõukudes ja sitikates peituma. Tee kärbsele enne suhu pistmist musi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles