Vaade: rumalust ja järjekindlust!

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Kui inimesed tunnevad piinlikkust selle pärast, et neid on tööl kiusatud, on midagi väga valesti. Aga nad tunnevad. Tänase lehe tarvis lugu tehes kuulsin mitu korda: ah ei, mis sest ikka, oli mis oli, ma ei taha sellest rääkida. Me tunneme sageli häbi selle pärast, mille pärast peaks seda tundma hoopis keegi teine. Teate küll, näiteks siis, kui keegi rumalat juttu ajab.

Kiusuga on sama lugu. Ei taha koolilapski naljalt tunnistada, kui teda koolis narritakse. Täiskasvanul on seda veelgi raskem möönda. Mis sest, et töökius pole (harilikult) tõuklemine või jala taha panemine. See võib olla alandamine, mõnitamine ja ignoreerimine. Kui see viimane ei pruugi näida mingi kiusuna, siis mõelge veel kord. Kui teist mööda vaadatakse ega peeta teid tähelepanu väärilisekski, siis on see väga hull tunne.

Kuid on ka üsna julgeid ja päris julgeid ning nemad rääkisid oma loo. Mäletan isegi, mis on töökius, sest just selle tõttu lahkusin eelmisest töökohast. Nagu Kristjani juhtumi korral, nii kadus ka minu kiusaja ise päris kiiresti oma ametist, koguni mitu neist. Ja säärased juhtumid tõestavad, et õigus oli kiusatu poolel. Aga see tarkus siis enam ei aita.

"Ebakindluse vastu aitab aga enesekehtestamine, mida rumal ei suuda teha osavalt ega intelligentselt, vaid jõuga ja hirmu külvates."

Mõnel juhul saab töökiusust hindamatu kogemus hilisema elu keerdkäikudes navigeerimisel, mõnel juhul inetu mälestus, mõnel juhul tohutu vabanemine ja võti uue elu lukuaugus. Viimase variandi korral ei peaks siiski tänama rumalat või õelat juhti, kelle tõttu sinnamaani on jõutud. Nende juhtidega on hoopis teised lood. Väga sageli on nad lihtsalt ignorantsed ja seepärast ebakindlad. Ebakindluse vastu aitab aga enesekehtestamine, mida rumal ei suuda teha osavalt ega intelligentselt, vaid jõuga ja hirmu külvates. Põhimõtteliselt kõik. Kahe lausega ütlesin ära. Minu arust see asja olemus ongi.

Teadmine sellest võib jõudugi anda. Aga sellest on vähe, kui kius elada ei lase. Asjatundjaile on tänases lehes sõna antud ja ehk on nende juhtnööridest ka kasu. Kahjuks näitab elu, et arukast mõttevahetusest enamasti midagi välja ei tule ja ebavõrdses heitluses tuleb alistuda kiusatul.

Mis aga edasi tegutsevatesse juhtidesse puutub, siis sobib siia kui valatult Mark Twaini öeldu: “Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust – siis on edu tagatud.”