Nädala kaja: meie igapäevast häbi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eva Samolberg-Palmi.

FOTO: Meelis Meilbaum

Kuula artiklit

Lõppeval nädalal ilmus Virumaa Teatajas mahukas lugu töökiusust. Teemat kajastama hakates vaatas kolleeg Marju mind suurte silmadega ja ütles, et see on ju nii suur probleem. Palju levinum, kui me arvanud oleme! Kiusust töökohal on pea igal teisel inimesel pajatada oma lugu. Kõik need lehte ei mahu.

Jõudsime teemat analüüsides selle juurde, miks on ikkagi võimalik, et kiusajad saavad aastaid segamatult tegutseda ning viimaks on ohver see, kes lahkumisavalduse tegema peab. Vastuseks on häbi. Häbi ei tunne mitte kiusaja, sotsiopaat, vaid inimene, kes sobimatu kohtlemise osaks saab.

Häbi on meis millegipärast nii sügavalt sees, et tunneme piinlikkust asjade pärast, millele võiks tegelikult hoolimatult vilistada. Tunneme häbi, kui keegi teine teeb midagi häbiväärset, tunneme häbi, kui telekas on piinlik naljasaade, tunneme häbi, kui keegi kõrvalseisja meiega halvasti käitub.

"Häbi tuleb inimesega kaasa lastetoast. “Kas sul häbi ei ole?” On küll. Häbi on samasugune vaikne teadmine kuklas nagu see, kummas käes käib nuga, kummas kahvel."

Häbi tuleb inimesega kaasa lastetoast. “Kas sul häbi ei ole?” On küll. Häbi on samasugune vaikne teadmine kuklas nagu see, kummas käes käib nuga, kummas kahvel, et küünarnukke ei sobi söömise ajal lauale panna, et röhitsemine pole viisakas ning pärast toast lahkumist tuleb kustutada tuli.

Aga kui häbi ei oleks? Ei teagi, kas siis muutuks ilmaelu häbituks. Kindel on aga see, et siis oleks märgatavalt vähem olukordi, mis tähendavad osale töötajatest igapäevast stressi ja alandust tööpostil. Kiusatavad julgeks selja sirgu lüüa ning enese eest seista. Keegi ei pea taluma isiksusehäirega inimese märatsemist.

Üks nüanss veel. Eestis on töökiusu üpris vähe uuritud, ametlikult pole isegi vastavat terminoloogiat. Kuid näiteks Inglismaal on teemaga enam tegeldud ning Londoni kaubandus- ja tööstuskoja väitel läheb töökius riigile igal aastal maksma kaks miljardit naela.

Eelkõige selle tõttu, et kiusatava inimese töövõime on langenud, pidevas pingeseisundis suudab töötaja endast anda maksimaalselt 80 protsenti. Tervis võib üles öelda, millega kaasnevad lisakulud tööandjale ja tervishoiusüsteemile. Kui keegi lööks kokku vastavad numbrid Eestis ...

Koolikiusust räägitakse ikka märkamise võtmes. Sama tuleks teha ka töökiusuga ning ühiselt, kogu kollektiiviga jõhkrutseja vastu välja astuda. Saab õhu puhtaks ja inimesed suudavad endast jälle kõik anda. Kaotada pole enamasti ju muud kui töökoht. Võita aga tervis, õnn, hingerahu ning rõõmsad inimesed.

    Tagasi üles