Sisemise rahu otsing viis jalgrattal Horvaatiasse

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mirko Abel puutus kahekuusel reisil kokku ilu ja valuga. Kõige enam inspireerisid teda aga mäed, kuhu andis pedaalida.
Mirko Abel puutus kahekuusel reisil kokku ilu ja valuga. Kõige enam inspireerisid teda aga mäed, kuhu andis pedaalida. Foto: Erakogu

Mirko Abel tundis, et kett on täiesti maha jooksnud. Tööotsingud olid jõudnud ... mitte kuhugi. See andis hoo haarata ratas, et teha teoks ammune unistus põrutada Horvaatiasse.

Kui 21-aastane Mirko Abel tajus, et tal pole enam suunda, kuhu liikuda, tuli masendus. “Ütlesin endale, et võta midagi ette,” lausus noormees.

Horvaatia mõlkus tal juba ammu meeles, ajast, mil klassivend oli jutustanud selle imelise paiga heast energiast, kaunitest järvedest ja laguunidest. Muidugi lõpututest mägedest, mis Mirko lemmikud. “Mõtlesin, et seda tahan oma silmaga näha,” meenutas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles