Kolumn: migratsiooni algus

Urmas Nõmmik
, Rakvere gümnaasiumi vilistlane, Tartu ülikooli õppejõud, Tamsalu valla elanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Nõmmik.
Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Neid ridu kirjutades viibin Ameerika ühendriikides. See on hea paik migratsiooni üle mõtisklemiseks. Eks looda ju USA-sse pääseda mitmest Ladina-Ameerika riigist rahvahulk, keda vähemalt president siia ei oota.

Aga mulle ei ole see tähtsaim mõtteaine, mõtlen hoopis Ameerika põliselanike saatusest. Neid on võrreldes valgete migrantide ja nende järeltulijatega USA-sse jäänud sada korda vähem. Oma maa käekäigu üle nad suuresti ei otsusta, vaevaliselt on kujunenud nende keelte ja kommete saatus. Uhkus on neile küll jäänud ja uuemal ajal aktiviseerub kogukonnaelu, isegi ametlike institutsioonide suhtumine põliselanikesse on hakanud muutuma. Aga minna on veel pikk tee.

Nüüdisaegne arutelu migratsiooni üle tundub põliselanike seisukohast kuidagi groteskne. Neilt ei küsinud omal ajal keegi, kas nad soovivad endale uusi valgeid naabreid või mitte. Täpsemalt: mõnikord küsiti ka, aga siis võeti ikkagi maa käest ära ning sunniti neid järgima eurooplaste elulaadi. Muidugi suudavad põliselanikud oma saatusest vahel ka üle olla ja immigratsioonipoliitika üle naljagi teha. Kuidas oleks näiteks, kui põliselanikud annaksid lõpuks Ameerika kodakondsuse kõigile rohkem kui 300 miljonile immigrandile ja nende järeltulijale?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles