Kaemus: täht on sündinud ja kiirgab ekraanilt tegelikkusesse

FOTO: outnow.ch

On filme, mis jäävad kaikuma mitmeks ajaks. Siiani mäletan filmi kolmest reklaamtahvlist linna servas. Seda valusalt võimsat elamust, mis kõrvetas ja tekitas magusmõru tunde. Võimsus, sügavus – traagika põimitud musta huumoriga. Karakterid lisavad ainukordsust, kordagi ei teki tunnet, et mõni pööre on etteaimatav ja keskpärane. Et seda filmi on juba varem kuskil nähtud.

“Täht on sündinud” on hoopis teisest killast teos. Kohati, tõsi, jääb mulje, et Hollywood on lähedal, selle puudutus on väga lähedal, miski on igavalt läbinähtav ja krutskivaba. Muidugi saab juba keskpaigas aru, et film tüürib traagilise lõpplahenduse suunas. Ometi on midagi, mis ära minna ei taha. Ei lähegi. On see lugu? Näitlejad? Muusika? Igaüks suutis veidike tekitada sellise emotsiooni, mis jääb hinge. “Täht on sündinud” on justkui mõnus, hea tempo ja kulgevusega jutustus. Traagilisest armastusest, kus populaarne kuulmist kaotav napsusõltuvusega muusik Jackson Mayne, keda mängib karuselt armas Bradley Cooper, kohtab baarilaulikut, üliandekat Allyt Lady Gaga kehastuses.

Muide, selles muusikalises armastusloos on omal ajal mänginud ka suurepärased Judy Garland ja Barbara Streisand.

Ehkki Lady Gaga on saanud kriitikutelt korralikult sugeda, on just tema see, kelle loomulikkus natukene filmile nurgelisust annab. Midagi veel, seda olulist teist plaani. Seda, mida stsenaariumisse ei saa sisse kirjutada, mis lihtsalt sünnib. Liiga palju selles filmis on Lady Gaga enda lugu.

Igatahes oskab popstaar suurepäraselt koosmängida Cooperiga – või polegi see ehk mäng? Igatahes kiirgub ekraanilt võimsat: midagi on õhus, miski neid seob ... nendevaheline keemia. Ehk polegi raske niimoodi etendada armastajaid, kes on kaasmuusikud, muusad ja abikaasad. Ometi kõik see, mis esiti on suur ja võimas, võib muutuda ja kaduda. Paari teineteisest eemale triivimist on valus vaadata: omanäolist lauljatari kistakse staarimaailma ning mees loputab valu ja unustust maha üha kangemate napsidega. Kuniks ...

Ehkki võib olla tunne, et filmis, kus on hea muusika ja suur armastuslugu, on kõike liiga palju, on siin õigel ajal pidurit pandud. Läägeks ei lähe, muusika vastikult tüütuks ei muutu. Jah, need laulud, sügav, isiklik originaallooming, on selle filmi täpp i-l. Filmis, kus traagiline on põimunud romantilisega, on midagi hästi ilusat. Kõlavat. Elulist. Seda, mis teeb ühest filmist tähe. Tähest filmi.

Ah jaa, reklaamtahvlifilm saab minult kümnendi olulisima ja sündinud täht aasta parima filmi tiitli. Nende võimsate linateoste Oscarite kõrvale.

    Tagasi üles