Nädala kaja: vihakõne versus leebuskõne

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Inna Grünfeldt

FOTO: Meelis Meilbaum

Kuula artiklit

Nädal on olnud kirev ja ärev.

Maha sadas kauaoodatud lumi ja hilissügise pimedus muutus talve heleduseks. Linnaväljakutele hakati seadma jõulupuid ja muid kaunistusi. Maakonna ettevõtlusgalal pärjati tegusaid. Meenutati 100 aasta möödumist vabadussõja algusest. CADrinal joonestasid nutikad noored võistu raketti. Tunnustati vabatahtlikke ja sädeinimesi. Kooliteatrinoored särasid Tähetunnil.

Kuigi kodanikud panevad end ohtu, minnes vales kohas üle raudtee ja maakonna pealinn on kohati lubamatult pime, veereb elu nagu hernes. Kas adume, kui õnnelikud oleme, kui peamiseks vaidlusteemaks on jõulukaunistuste valik linna keskväljakule või bussijaama disainilahendus, ehkki maailma ebakindlus ja Ukraina sündmused hingavad kuklasse hirmu? Paraku pole inimene kunagi päris rahul sellega, mis tal käes, ning ka tänumeelega kipub olema probleeme. Loodan, et need, keda pahandasid Teet Suure installatsioonid Rakvere Keskväljakul, on õnnelikud kuuse ja jõuluküla üle ning Tõrva rahvast rõõmustab installatsioon. Ehk saame seekord läbi ilma vihakõneta.

"Vähe sellest, et vihakõne on saanud argielu osaks, löömist ja sõimamist näikse peetavat normaalseks suhtluspraktikaks."

Südame teeb raskeks, et EKRE meeleavaldus tõi esile halvema poole inimeses ning andis näidistunni, kuidas musta valgeks ja valget mustaks rääkida. Vähe sellest, et vihakõne on saanud argielu osaks, löömist ja sõimamist näikse peetavat normaalseks suhtluspraktikaks. Poliitikat kasvõi silmanurgast jälgival inimesel hakkas halb ja õudne, nähes, kui lihtne on vajutada nuppe, mis käivitavad inimese tumedamad tungid – vihkamise, sallimatuse, vägivalla.

Tahaksin austada meie poliitikuid, aga ... nappus on avara pilgu ja talupojatarga mõtlemisega riigimeestest. Või peaks ütlema “riigiinimestest”? Et keegi ei tunneks end ahistatuna? Ahistamise ja kiusu teemad on paisu tagant pääsedes kihama löönud. Ehk pole see vihakõne uus allikas.

Segaste tunnete ajal saab toetuda üksnes kultuurile. Kirjanik Jan Kaus pakkus Postimehes ilmunud arvamusloos välja, et vihakõnet võiks trotsida leebuskõnega. “Leebuskõne võikski lähtuda üldise muutlikkuse tõsiasjast. Kui vihakõne püüab kinnistada vastase ekslikkust, siis leebuskõne võiks lähtuda eeldusest, et eksida võivad kõik, ka kõneleja ise. Eksimine ei pea tähendama siinkohal põhjapanevalt vale vaateviisi, vaid lihtsalt vaatevälja piiratust.” Loo pealkiri oli “Leebuskõne utoopia”.

Homme süütame esimese advendiküünla ning katsume leida rahu eneses ja teha rahu maailmaga.

    Tagasi üles