Svirgsdeni lood: lollid ja statistika

20OCTOBER2016, Lääne-Virumaa,RAKVERE KRISTJAN SVIRGSDEN Fotol: Foto: Marianne Loorents

Olen mõelnud. Mitu korda. Et kas on olemas riigil statistika. Mitu lollpead meil on? Kindlasti on olemas statistika selle kohta, kui palju kulub kempsupaberit ja hambatikke elaniku kohta. Või mitu korda sõidab üks inime bussiga. Ja mitu meetrit ta sõidab, on ka teada.

Aga mitu lollpead on? Ma ei mõtle neid, keda te iga päev töö juures näete. Või liikluses. Ma mõtlen üldiselt. Protsentuaalselt. Kogu ühiskonnast noh. Ei teata? Või ei avaldata? Ma millegipärast arvan, et teatakse. Aga ei teatata! Miks?

Olin poes sabas. Arvega kuusteist kolmkümmend üks. Kuni saba lohises, lugesin peenraha (mida taskus oli palju) kokku. Et saaks müüjale vastu tulla. Neil alati peenest põud. Ja küllap on neil hea meel, kui keegi nende peale ka mõtleb. Lõin müntides lauale kuus kolmkümmend üks. Kuna kümneeurost polnud, lisasin rahakoti vahelt kahekümnese. Et kümme tagasi ja lähme lahku nagu laevad merel. Ja saba liigub kiiremini. Müüja lükkas mu mündid kõrvale ja haaras paberraha järele. Otsis sahtlist tagasiandmiseks vahetusraha. Suunasin minu järel seisvale naisele arusaamatust väljendava pilgu. Aga tema naeratas!