Kultuurikiri: kohtume trammil!

Kirke Tobreluts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirke Tobreluts.
Kirke Tobreluts. Foto: Kasper Mäe

Möödunud talvel sattusin Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastust Tennessee Williamsi samanimelise näidendi “Tramm nimega Iha” ainetel. See oli köitev romantiline lugu suhete virvarrist. Kuidas antakse lugu edasi aga juhul, kui sõnad jäävad tagaplaanile ja esile tõuseb tants? Estonia balletitrupp ühes orkestriga tõi kunsti vaatajani.

Mäletan hästi oma elu esimest balletietendust, kõigile tuntud lugu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist. Lihtne süžee, algkooliealisele igati arusaadav. Ballett “Tramm nimega Iha” oli aga hoopis teist laadi tükk: keha abil anti edasi sügav ja kirglik emotsioon, ilma sõnadeta väljendati viha ja kurbust, rõõmu ja õnnetunnet. Balletiartistid on meisterlikud näitlejad ning nii mõnelgi korral pani etendus mind mõtlema, kas tantsijad ka töövälises keskkonnas näitlejaoskusi kasutavad. Etendavad perele näiteks kurbust ja rõõmu, mis on samal ajal nii tõetruu kui ka tehislik. Julgen arvata, et töö tuleb nendega koju kaasa ning ühes tööga teinekord ka näitlejameisterlikkus.

Erilist kiitust väärib balleti “Tramm nimega Iha” juures aga soolotants. Tõsted, pöiasirutused, keerutused – peategelaste Stella ja Stanley hellushetked ning Blanche’i meenutused olid publikule üheselt mõistetavalt esitatud. Kordagi ei tekkinud tahtmist sulgeda igavusest silmi. Ning isegi vaataja suure tahtmise juures poleks orkester lasknud sel juhtuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles