Mälumäng. Sport või meelelahutus?

Kristi Ehrlich
, tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere gümnaasiumi koolinoorte meeskond lööb igal Lääne-Virumaa mälumängusarja mängul kaasa ja pistab rinda staažikate mängijatega.
Rakvere gümnaasiumi koolinoorte meeskond lööb igal Lääne-Virumaa mälumängusarja mängul kaasa ja pistab rinda staažikate mängijatega. Foto: Vladislav Musakko

Lääne-Virumaa mälumängusarjas kaasa löövatel mängijatel on igaühel mälumänguga oma suhe. Ühele on see sport, teisele sport selle hetkeni, kui esimene küsimus on esitatud. Siis saab võitlusvaim lõbujanust võitu. Kolmandale on see aga hoopiski naljaga pooleks öelduna taak, mida kantakse ja pärandatakse põlvest põlve. Kas tegemist on ka tasahilju hääbuva alaga? Arvamusi on nii- ja naasuguseid.

Milline on hea mälumänguküsimus? Tuletatava vastusega

Rakvere linnavolikogu esimehele Mihkel Juhkamile on mälumäng 90 protsendi ulatuses meelelahutus. “Ilus on rääkida küll, et saan mälumängus osaledes targemaks, aga minu vanuses kipub asi ikka nii olema, et kogutud tarkuseterad on meeles mõne kuu ja on siis jälle läinud,” kõneleb Juhkami. Ta lisab, et see on elu seadus – mis nooremas eas on teadvusesse jõudnud, on paremini meeles, ja mis vanemas eas, see kehvemini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles