Vaade: et küla ikka elaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andres Pulver.

FOTO: Meelis Meilbaum

Kuula artiklit

Külaelu püsib üksikute entusiastide najal. Nad teevad rasket tööd ja sageli on ainsaks tänuks selle eest kaaskodanike rahulolu. Ühest küljest ei ole ju tähtis, kas entusiasti kutsutakse külavanemaks, külaseltsi juhiks või lihtsalt naabri Malleks, peaasi et ta olemas on. Teisalt on aga siiski oluline, et oleks mingi vahelüli külarahva ja vallavõimu vahel. Et külarahva mured jõuaksid vallamajja ja vallamaja uudised külarahvani.

Juba päris mitu aastat maal elanuna tean väga hästi, et informatsioon ei kipu liikuma, isegi internetiajastul mitte. Info on küll kusagil netiavarustes ehk olemaski, aga see tuleb sealt üles leida, mis pole alati kerge.

1937. aasta vallaseadus nägi ette, et külavanem on igas külas ja külavanema määrab vallavanem või vallavalitsus. Tänapäeval ei ole see ilmselt mõistlik. Seda enam, et meil on külasid, kus on kaks, üks või isegi null elanikku.

Aga 1937. aasta seaduse kohaselt oli külavanema amet kohustuslik. Samamoodi nagu tänapäeval ei makstud ka siis külavanemaks olemise eest midagi, küll aga anti ametimärk rinda. Samas oli külavanemaks oleku aeg piiratud poole aastaga, kui külavanem ise ametis jätkata ei soovinud.

"On ainult hea, kui külal liider on, ja pole vahet, mis soost. Peaasi, et ta külg ees liikuvad inimesed suudab ühes suunas astuma panna."

Külavanem oli tollal vallavalitsuse info vahendaja, aga ta korraldas ka teehoolet, kogus statistilisi andmeid, abistas valimistoimingutel ja täitis praeguses mõistes abipolitseiniku ülesandeid. Ühe toreda lause leiab tollasest seadusest ka: “Naisisikuid ei tuleks määrata külavanemateks ega nende asetäitjateks; enamikus nad ei ole selleks majanduslikult iseseisvad ega füüsiliselt võimelised.”

Tänapäeval on “naisisikuid” külaelu liidrite seas küll ja pole nad meestest teps mitte kehvemad. On ainult hea, kui külal liider on, ja pole vahet, mis soost. Peaasi, et ta külg ees liikuvad inimesed suudab ühes suunas astuma panna.

Aga vallavõimud võiksid külaelule märksa suuremat tähelepanu pöörata, et need päris maainimesed, kes elavad külades, kus kuus-seitse-kaheksa suitsu, ka ikka kohaliku elu ja võimalustega kursis oleksid. Igas külas ei ela ju vallaametnikku, volikogu või selle komisjoni liiget. Isegi ajakirjanikku mitte.

    Tagasi üles