Nädala kaja: sünnipäev, intervjuu, matus

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kuulun väidetavalt maailma kõige usuleigema rahva hulka. Ometi kaiguvad jõulukuu esimesel nädalal minus Jee­sus, armastus ja surm. Ses aastas. Kogu elus.

Kuulun väidetavalt maailma kõige usuleigema rahva hulka. Ometi kaiguvad jõulukuu esimesel nädalal minus Jee­sus, armastus ja surm. Ses aastas. Kogu elus.

Mäletan lapsepõlvest vanaema lugu, kuidas tema ema tubli jumalasulasena lebas surivoodil ja küsis, kus on Jumal nüüd. Veidi suurema tüdrukuna oli mul kombeks vahel enne und käed ristata. See oli palve minu moodi. Soovisin väga, et Jee­sus teeks nii, et mind armastataks. N või K või R. Ometi nii ei juhtunud.

Hetked ringlevad kuskil ja tulevad ikka tagasi, teadis ka võimas luuletaja Artur Alliksaar: “Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao.”

Ei. Mõtlen ikka sellele märtsipäevale, kui kevad pillutas esimesi helke. Kiirustan “igavese” sõbranna sünnipäevalt järgmisele. Täiesti võõra mehe, Peetri omale. Näen teda esimest korda. Ta on pisike nagu rosin, kuulen ta nime vaevu, kuid tunnen tugevat käepigistust. Otsekohe lummavad ta riimid, mis vabastavad rutiini kütkest.

See mees annab mulle hetkega palju. Kui ta räägib oma haiguse loo, oleme avameelsed. Mõlemad. Ühtäkki oleme nagu vanad tuttavad. Mul on tema lugu, kuid ma ei tea, kuidas seda kirja panna. Nii õrn, isiklik ja valus. Esimest korda ei aita loominguline puhang mind mitte kuidagi. Lasen Peetri lool settida.

Pole juhuseid kohtumistes. Ehk on jumala käsi kõikjal maises elus?

Kui loodus südasuviselt küpseb, saabub vastu ööd teade ... Peetri surmast. Ma ei suuda uinuda. Esimest korda lähen matustele nii, et olen lahkunuga kohtunud vaid kaks korda. Ma nutan koos leinajatega. Lehvitan Peetrile hüvastijätuks koos tema sõpradega. Mul on lugu temast, kes seda kunagi ei loe.

Aeg liigub ... Sünnipäev, intervjuu ja matus. Lugu ilmub kuus kuud peale Peeter Botvini lahkumist. Pelgan, kas oskasin ja suutsin elu haprust edasi anda. Sel lool on mingi kummaline puude. Ajatu ja ajalik.

Kuulan sel nädalal taas diktofoni, kui mu lauale lendleb sulg. Kust kohast? Taevast? On see märk?

Näen sotsiaalmeedia sõnumite seas üht ammust teadet. Naiselt, kes mõtles, kas lisada oma vähiloole veel midagi ... ja soovis head. Teda pole enam.

Need on inimesed, keda ma kaua ei tundnud. Aga ükski inimene seitsmest miljardist ei ole saar, täiesti omaette. Pole juhuseid kohtumistes. Ehk on jumala käsi kõikjal maises elus? Ka selles, et juhtusin just nüüd lugema pühak Assisi Franciscuse mõtet: “Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust. Kus on ülekohus – leevendust. Kus on pimedus – valgust. Kus on kurbust – rõõmu.”

Püüan järgmis(t)el aasta(te)l rohkem armastada. Palvetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles