Kaemus: vaimuhiiglasest värdja valikud
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
8. detsember 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/07/11637592t1h962f.jpg)
“Maja, mille Jack ehitas” Lars von Trier 2018
Mõnikord on mulle segane, kes ja mille alusel määrab ära, mis vanuses noortele on film sobilik vaadata.
Aga et “Maja, mille Jack ehitas” on arvatud sobivaks vaatajale alates 16. eluaastast, on mu meelest hea.
Lars von Trier, keda eesti vaataja tunneb ilmselt kõige paremini “Tantsija pimeduses” järgi, kus tegi erakordse rolli Björk, on meisterdanud filmi, mis on saanud oodatult vastakat vastukaja. Küll on režissööri süüdistatud liigse sadismi demonstreerimises, küll ka nimetatud teost kõrgkultuuriliseks kunstiteoseks. Ja otsustab vaataja.
Matt Dilloni mängitud sarimõrvar Jack on pidurdamatu killer, kel tapatööks mingit põhjust tarvis pole. Näiteks, näinud maanteel kõndivat vana naist, sõidab ta tollest esmalt mööda, kuid pöörab siis ümber ja sõidab täie rajuga temast üle. Jack karjub oma nina all passivale politseinikule, et on tapnud 60 inimest, ent ignorantsed korrakaitsjad, kellega mees ikka ja jälle kokku puutub, ei näi teda uskuvat või ei tea, mida säärase tüübiga teha.
Neist 60 tapaepisoodist näeb vaataja viit. Enam jõhkramaid on raske kujutleda.
Kahe ja poole tunni vältel heidetakse palju kordi pilk kunsti- ja kirjandusmaailma, viidates üha, et kõik on armastus: ka viha, ka tapatöö, ka jõhkrus. Ja kõik on kunst. Samal ajal ei lasta vaatajal unustada, et Jack on üks meie seast, ehk paremategi hulgast meist. Ta on haritud mees, arhitekt, äärmiselt intelligentne kuju, kes vestleb vabalt filosoofilistel, kunsti- või muusikateemadel. Mis ja kus temas prõksatas, me teada ei saa, kuigi kaader väikesest Jackist parditiigi ääres annab aimu.
Jacki kaaslane Verge võib olla tema alter ego. Dialoogiga nende vahel film algab ja põhimõtteliselt ka lõpeb. Psühhopaadilgi on mingi siseheitlus, monstrumilgi sisemuses hääleke, mis püüab endast märku anda. Kuid sotsiopaatiline põhiloomus on võidumees. Aga Verge’i on peetud ka Vergiliuseks, kes Dantele põrgus teejuhiks oli: vägagi võimalik ja sobiv tõlgendus.
Igatahes alla-16-keelatud-film. Ja väga hull film. Aga minu arust on nii, et kõige kehvem variant on tulla kinost välja ükskõikselt. “Maja, mille Jack ehitas” seda võimalust ei anna.