Täna-ei-virise-päev

Marko Pomerants. Foto: Tairo Lutter

Maailmas peetakse kummalisi tähtpäevi. Nii on juba üle kümne aasta mai alguses peetud üleilmset alasti aianduse päeva.

Lippad kõplaga ihualasti peenarde vahel ringi ja muidugi rohid ka. Iga kord ilm seda meie kliimas ei soosi. Ma ütlen küsimuste ärahoidmiseks, et ma pole seni veel osalenud, ikka on midagi ümber niuete olnud. Boliivias tullakse aga maikuus tänavale, et koos naabritega üks väike kaklus maha pidada. Selle naabrile vastu vahtimist virutamise päevaga kindlustavad kohalikud enda arvates hea saagi. Aprilli viimane kolmapäev on näiteks rahvusvaheline müra teadvustamise päev. Siinkohal meenub üks hiljutine Virumaa Teataja käsitlus müraprobleemidest Rakvere linnas, õigemini “kurb” tõdemus, et seda probleemi suuremal määral polegi ning seetõttu on müra mõõtmine ja selle tulemusel valminud mürakaart otstarbetu. Saime ju olukorra selgeks ikka mõõtmise, mitte kuulmise järgi. Kui nüüd tuua paralleel ja püüda kaardistada joobes isikud esmaspäevahommikuses Rakvere linnapildis, siis võib selguda, et promenaadil neid enam polegi, järelikult on mõõtmine ja isegi alkomeetrid mõttetud, kuna joovet ei saa registreerida. Reede õhtul saaks muidugi alkomeetrite olemasolu mõttekust tõestada.

Miks ma arvan, et võiks teha täna-ei-virise-päeva? Minu meelest on virisemist lihtsalt liiga palju. Päev on muidugi väike ajavahemik, aga ma arvan, et ega me enamaks suutelised polegi. Isegi neljandad klassid ei pea suitsuvaba klassi kampaanias kevadeni vastu, mis siis meist täiskasvanutest virisemise koha pealt oodata. See täna-ei-virise-päev võiks olla näiteks liikuv püha. Iga detsembri neljas laupäev. Miks siis just see päev? Detsembrikuu neljas laupäev ootab meid õige pea ees ja me saaksime proovida, kas õnnestub. Teeksime prooviks täna-ei-virise-pilootprojekti.