Kiri: imetlemis­väärne elutahe

Kiri lugejalt.

FOTO: Kamilla Selina Lepik

Imetlen alati neid vanemaid inimesi, kel polegi väga head tervist antud, aga kes suudavad olla rõõmsameelsed, reipad, heatahtlikud, ja mis kõige olulisem, nad ei virise.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tean soliidset vanaprouat, kes on paar operatsiooni üle elanud, kel on tasakaaluhäired ja kes liigub vähe, kuid naeratab alati. Tal on hoolitsetud välimus, ta on maheda häälega ja sõbralik. Jõudumööda tegeleb ta oma harrastuse – kunstiga. Ja veel tean ma kedagi, kes käib hoolimata oma kõrgest east tööl. Hommikust õhtuni, täiskoormusega, annab vabu päevi kolleegidele ja asendab neid, kes on haigestunud.

On teada juhtumeid, kus väga raskes olukorras vanainimene on nii optimistlik, et julgustab palatikaaslasi, kuigi talle endale tohtrid enam suurt lootust ei anna. Olgu see siis geenidest või tugevast iseloomust. Mina nimetan neid vaprateks inimesteks.

Tagasi üles