Juhtkiri: jubedalt tahaks, aga ...

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kui Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) mõni aeg tagasi orbiidile ilmus, oli selge, millise erakonnaga on tegemist. Ettevõtmise ees ja taga oli Kristiina Ojuland, kes otsis uusi võimalusi võimu juurde pääseda. Nüüd on ta RÜE-st kadunud, tegeleb hoopis blogimisega ning tema vallatuid videopostitusi võib iga huviline internetist leida.

RÜE pole aga kuhugi kadunud. Inimesed, kes end sellega sidusid, ei taha kuidagi leppida, et asjast tegelikult asja ei saanud, ning praegu, riigikogu valimiste eel, on RÜE-lastel tahtmist jubedalt, kõike muud näib aga nappivat. Näiteks raha, mida pole ülemäära ilmselt teistel erakondadelgi, kuid RÜE-l napib ka prestiiži, sest võimalikud kosilased, kes RÜE-lastega valimiste eel käed võiks lüüa, pole asjast midagi kuulnud – ega ilmselt tahagi kuulda.

Vaevatud RÜE-laste pingutused meenutavad Avandi-Sepa naljaklippe teemal “Tahan saada Eurovisionile, muidu suren”. Mingile osale tegelastest on riigikogu selleks nirvaanaks, kuhu jõudmata pigem surrakse, kui edasi elatakse. Paraku ei anna need iga hinna eest pürgijad endale oma võimetest aru. Et selliseid juhukülalisi parlamendis vältida – maailmas on isegi eesleid ja koeri esindusorganitesse valitud, asi see siis telenäol või sportlasel sinna pääseda –, tuleks kehtestada astmete süsteem nagu hariduse vallas.

Vaevatud RÜE-laste pingutused meenutavad Avandi-Sepa naljaklippe teemal “Tahan saada Eurovisionile, muidu suren”.

Lasteaed, põhikool, gümnaasium, magistrantuur, doktorantuur. Doktorantuur võiks siis poliitika mõistes olla riigikogu, kuhu enne alamate astmete edukat läbimist lihtsalt ei pääse. Alustada tuleks isiklikest omadustest (aus, kohtulikult karistamata jms) ehk lasteaiast, järgneb lugemisoskuse omandamine ja loetud teksti mõistmise arendamine (põhikool), kusagile vahepeale jääksid ühiskondlik mittetulundusliikumine ja aktiivne osalemine selles ning magistrantuuri aste võrduks kohaliku omavalitsuse etteotsa kuulumisega.

Igatahes oleks tervitatav, kui riigikokku pürgijate puhul saaks kasvõi kuidagi rakendada kvaliteedikontrolli. Mitte et tähtsaid otsuseid hakkab langetama see, kes valimiste aegu kõige kõvemini kisab ja teisi mustab, vaid see, kes on end tõestanud tubli ja tõsiselt võetavana. Umbes nagu tööle kandideerides – kui ikka pädevust ei ole, siis ei saa ka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles