Nädala kaja: keerusai ja targad siilid

Marju Lina.

FOTO: Virumaa Teataja

Kuula artiklit

Tänavu on aastalõpupühad ja valimised omavahel põimunud nagu keerusai. Ühel ajal valmivad parteide valimisnimekirjad ja lapsekäega maalitud soovinimekirjad jõuluvanale. Kui viimastega käib kaasas magus ootus ja enamasti see ehk ka täitub, siis valimislistid, ja veelgi enam -lubadused, on üsna tähtsusetu kraam. See vist ongi jõulumehe ja poliitiku suurim erinevus: esimene ei luba, aga toob ometigi, teine lubab, kuid ei too.

Ei teagi, kumba on saanud viimasel ajal ja tuleb mõnda aega edaspidigi ajalehtedest rohkem lugeda: pühadeteemalisi mõtisklusi või valimis­udu.

Paratamatu? Märts on lähedal? Aga kui esmaspäeval kuulutati Jõgeval välja ülemaaline jõulurahu, võinuks maha hõigata, et see tähendab ka valimisrahu. Küll rahvas oleks rõõmustanud, võin pea pandiks anda.

Kuid me saame selle kehtestada ise. Vaadata mööda sellest, mis meid ei huvita, pöörates tähelepanu sellele, mis meile kallis. Jõuluajal vajutada teleuudiste alates puldinuppu ja meeliskleda mõnusa muusika saatel. Rõõmustada, kui mõnel päeval on postkasti põhjas ainult head soovid sõpradelt ja sugulastelt – ei mingeid poliitilisi läiklehti. Ja kui mõni selline on sinna poetunudki, panna see kenasti paberijäätmete hulka ja võtta kätte hoopis hea raamat. Uskuda pigem muinasjututegelaste elutarkusi (“Inimese rumalus on suur,” ütles rästas) kui poliitikute aastalõpujuttu (“Valimiste võit ei pea olema eesmärk omaette,” ütles Ratas). Unustada, et jõuluküla putkadel mõnikord luugid just siis ees olid, kui me sealt hirmsasti midagi osta tahtsime, ning oodata vanaaastaõhtut veel ühe ägeda lisateadmisega: meil Rakveres mürgeldab sel õhtul raju Metsatöll.

Ja meenutada seda, mida õpetavad ühes vanas loos meile siilid.

"See vist ongi jõulumehe ja poliitiku suurim erinevus: esimene ei luba, aga toob ometigi, teine lubab, kuid ei too."

Ühel ebatavaliselt pakaselisel talvel hakkasid loomad külma tõttu hinge heitma. Siilid pugesid üksteise ligi, et sooja hoida. Nii nad katsid ja kaitsesid üksteist, aga okkad hakkasid kõrvalkössitajat torkima ning valu sundis loomakesi üksteisest eemalduma. Siis asus külmataat neid lausa jäätama ja siil siili järel läks looja karja. Ellujäänud mõistsid: on valida, kas taluda kaaslaste torkeid või lasta elupäevil lõppeda. Ja loomakesed otsustasid jälle koonduda. Nad õppisid elama väikeste haavade ja kriimudega, mida põhjustasid lähedaste torked, et saada soojust, mida nood pakkusid. Nii jäid nad ellu.

    Tagasi üles